Kesköö loomaaias – uudistavad silmad kahel pool triibulist kardinat

Talitaja Anne Saluneem töötab loomaaias 38. aastat ja on vilunud ööekskursioonide tegija. Ta viipab kaugusesse ja seletab, et loomaaed on sada hektarit suur, aga puure tohib ehitada vaid 70-le.

Ja et enamus neist on ikka niiöelda ajutised – pärit paarikümne aasta tagusest kolimise ajast.

Siis jõuamegi puurideni, sildil seisab “kabekakk”. Kakku ei paista suurt segavat, et iseäralikul kellaajal ilmub vaatevälja “oi kui armas” karjuv kamp. Kabekakk kallutab pead paremale ja vasakule, ajab ümmargused silmad veelgi ümmargusemaks ja näib imestavat.

“Täna on esimene öökülastus ja nüüd nad vaatavad, et mida me endast siin kujutame – selline suur kari äkki siin ees,” alustab Anne. Ja räägib üle vana tõe: meie arvame, et vaatame loomi, loomad arvavad, et meid toodi hoopis nende meelt lahutama.

Kaku puuris lebab linnuvabrikust pärit surnud tibu ja mõned seltskonnas leiduvad lapsed jäävad seda uudistama. “No jah “oi kui kole”, aga tegelikult on see loodus. Muidu nad lihtsalt ei paljuneks,” ütleb Anne ja jätkab, “kakk on ainuke lind, kes suudab keerata oma pead 180 kraadi. Ja kakk näitab – tema sulelise ja ümmarguse selja otsa ilmub äkki nägu.

“Eile toodi Võsult meile händkaku pojuke,” räägib Anne. “Te ei kujutagi ette, kui väikesed nad on – suletombud!” Lindude lastetoas on Võsu asukale seltsiks hiidmerikotka “tibu”. Uudistajad – kümmekond paarikest, mõned lapsevanemad, vanavanemad ja kuus-seitse last ning ilmselged loomasõbrad – keeravad pead nagu kakud.

“Kääbuskukk,” karjatab üks proua ja seltskond sibab edasi.

ILVESE-JADE UHKE PÄRITOLU. “Kunagi ammu-ammu aega tagasi olid Soomes laskevõistlused ja meie jahilaskjad said esikoha eest Ilvese, nimega Ilu. Siis mõeldi, et mida teha ja et loomaaeda Eestis polnud, sai Ilust loomaaia esikloom,” jutustab Anne.

Ilvese-Jade on kuulsa Ilu järeltulija ning tuleb publikut ähvardama. See tähendab, et ta jookseb vihase näoga edasi-tagasi. “Jadeee! Jadeee!,” hõikab Anne. Jade ei tee väljagi. Talitaja räägib, et Jade, Timmu ja Getter on poisid, aga Tipp ja Teele teises puuris on tüdrukud.

MAHAJOOSTUD SARVED JA KAAMELI HAAREM. Sõralised on ohtlikud loomad, räägib Anne ja annab märku, et jõuame järgmise seltskonnani. Võib ju mõelda, et küüsi neil pole. Aga selle eest on neil sarved ja sõrad, jätkab talitaja. Seltskond tõmbab kapuutsid tihedamini pähe, hõõrub käsi vastamisi ning süveneb sõralistesse.

“Igal aastal vahetavad loomad sarvi. Kui sarved lähevad vanemaks, hakkavad need sügelema ja loomad hõõruvad neid mööda puid ja aedikuid. Siis nad veritsevad ja narmendavad. Ja kui sarved on küpsed, lastakse need maha,” jutustab Anne.

Jälle tükk maad märga asfalti ja tuulevihinat, esimene väsinud väike preili tõstetakse kärusse, ning meile tutvustatakse lakklammast – olevat üks igavene intrigant. Naaberpuuri varbade vahelt pistab pea välja korgitsa moodi hiidsarvede ja jõuluvana habemega olend. Uudistab habeme tudisedes.

Kaameliaedikus on kümme küürukandjat: tõmmu noormees ja üheksa neidu. Nii noored veel, et järglasi sel aastal ei tule. “Seal üks emasloom vist tahab hakata oma tempusid tegema, poisist pole asja,” ütleb Anne itsitajatele, kes preilide “tembutamist” seiravad.

Aga kaameli sülitamisega on lugu nii, et kui see suur loom närvi läheb, hakkab ta mäletsema ja siis võid küll kahele poole lendavast üleliigsest vedelikust märjaks saada, kui just oled üle piirdetara roninud.

Anne räägib, et poolakad pakkusid Eesti metsade jaoks piisoneid, aga kuhu need suured loomad Eestis mahuvad?

Hobusega olla jälle nii, et jube raske talle narkoosi teha, kui mingil põhjusel peaks vaja olema. Ikka tõeline hobusedoos tuleb preÏevalskile keresse süstida, et üldse midagi mõjuma hakkaks. “Üks gramm nikotiini pidi hästi maha võtma,” viskab seltskond võllanalja.

SUURSUGUSED NIMED JA LOOMADE KEEL. Ikka jube külm on. Ja enamus loomi paistab samamoodi mõtlevat, või lihtsalt magavad juba öist und.

“Kanni! Hubert!,” hõikab Anne tühja puuri juures. “Kõik tuduvad.” Putkast ajab end välja porisev isa-metssiga Hubert, väiksem, proua Kanni, järel. Publik elavneb. “Kanni, too oma pisikesed lapsed ka välja!” Kanni liputab saba. Oiiii! Nunnu! Niiii armasad! kiljub publik, kui kuudist tulevad riburada pidi triibulised, väikese koera suurused põrsad, igaühele kuuest annab Hubert kärsaga müksu.

Anne räägib, et üks eesti inimene ostis kogu aeg metspõrsad ära, tahtis kodust metsseakasvatust teha. Aga nüüd oli lehest lugeda, et kõik see seakari pani tal plehku. Anne ei kujuta ette, kuidas ta need kätte leiab.

Hubert teeb tiiru, notsu sätib end puuri äärde fotograafile poseerima. Lähenev kingaklõbin ajab ta ära, aga kohe tuleb edev notsu uuesti. Kärss liigub üles-alla, kui fotoaparaati nuusutab.

“Selleks, et loomadega suhelda, peab natuke loomade keelt teadma,” räägib Anne.

Ise on ta seda õppinud mitukümmend aastat. Ta tunneb oma hoolealuste iseloomu ja teab, millal võib rebast silitada ja tiigrit kõrva tagant sügada, millal mitte.

“Brigitta!” hüüab Anne karupuuri juures. Karu magab ja ei viitsi välja ronida. Kolmandik meie seltskonnast on selleks ajaks kadunud. Koju ilmselt.

“Jenni-Kristo!” hõikab Anne järgmise puuri juures. “Tuled näitad ennast? Uuuh-uuh – ma pean hüäänikeelt rääkima – Kristooo! Kas sa ei taha välja tulla ennast näitama. No kes see on, inimesed käivad, vahivad jah, Kristokene,” kudiseb talitaja.

Loodus on seadnud nii, et pole võimalik vahet teha, kas hüütud hüään on emane või isane, nii on tal kaks nime. Jenni-Kristo mõnuleb sügaja käe all, nurub kilekotist krõbinaid, aga põlgab ära.

TÕSINE AHVILUGU. Veidi üle tunni puudub südaööst, kui ahvipuurideni jõuame. Anne muutub tõsiseks ja räägib, kuidas inimesed endale rumalast peast välismaalt tühja-tähja eest eksootilisi loomakesi koju toovad. Pärdikuid näiteks. Aga kui see suuremaks kasvab, ega teda potile käima õpeta, pükse jalga ei pane. Ja siis tuuakse ta loomaaeda.

Loomaaia karantiinis istub ka hiljuti Lasnamäe vahel lidunud pärdik. Arstid nõelusid teda veidi ja nüüd tuleb tal end kuu aega seal praavitada.

Uurime looma nimega leemur. “Miks ta nii paks on?” tahavad loomasõbrad teada. “Lihtsalt tüse, nagu inimesed on tüsedad,” teab Anne.

Muude asjadega on ka samamoodi kui inimestel – tervise ja elueaga. Mõnele on antud rohkem, mõnele vähem.

Mõnikord juhtub äpardusi ka: hiljuti sai vana isaahv infarkti. Süda ei pidanud kät‰is nooremate poistega vastu.

Pärdikud suruvad end külmast üksteise vastu.

”Nemad on niiöelda meie põgenikud. Moskva lennujaamas läksid kastid lahti ja kõik viis olid mööda lennujaama laiali. Meie loomaaias on ka paaril korral jooksu pistnud,” räägib Anne.

KISKJATE HELLAD KALLISTUSED. Kell 23 on linnupuuride punaste tibulampide helendus kenasti näha – nii pime on, kui jõuame puuri juurde, millel silt “vööthüään.”

Anne räägib, et hüäänid on väga närvilised ja kui neid üksteisega kokku panna, käib alalõpmata üks veresaun.

Praegugi on kõrvad ja mokad lõhki. Aga inimestega harjuvad nad kenasti. Või nagu ütleb Anne: “hirmsasti”. Tulevad kaissu, kui talitaja puuri läheb. “Tessi!” hüüab Anne. Näitab Tessi naabrit – see on igavene tigedus, toodi Kaunase loomaaiast, pole veel ära harjunud.

Saabub Tessi. Anne kallistab, sügab. “Nemad valivad ise inimese, kes neile sobib, kes mitte. Igaühel on oma iseloom. See siin on Maffi, Mafiooso,” näitab Anne ja teeb Maffile “kuti- muti.”

Tarduma paneb rahvast aga see, kui Anne sarnaselt sõbraliku hüääniga läheb ja kallistab tiiger Prontot. “Pronto!,” hüüab Anne, “kesse tuli!” ja paneb oma nina vastu isatiigri koonu. See on koht, kus võidame teise ekskursioonigrupi tähelepanu – üksisilmi jälgib Anne ja tiigri suhet sadakond inimest.

“Ma olen alati öelnud, et seda, mida teen mina, ei tohi keegi teine teha. Sest mina olen loomaaias töötanud 37 aastat. Nii nagu oma käe sõrmi, tean ma kõiki loomi, kellega suhtlen. Kes on tige, kes on arg, kes on kuri, kes on hea, ja kui kiire võib kellegi reaktsioon olla. Iga töö on riskiga,” räägib Anne. “Nad tahavad suhelda, tulevad juurde, sätivad külje ette, et süga. Sa pead teadma, kui palju võib kätt läbi puuri panna, sul ei tohi olla nööpe varruka küljes, mis võivad võrgu külge jääda, sul ei tohi suuri sõrmuseid olla.”

Anne kõik väiksemad äpardused juhtusid esimese viie aasta jooksul. Keda vanajumal hoiab, keda ei hoia, võtab Anne loo kokku. Aga üldiselt on see iga töötaja enda teha, mõistus peab olema peas. Nii nagu Anne ei lähe kunagi ühtegi külakoera või -kassi katsuma, sest tal on teine peremees, ei lähe ta ka siin ühtegi looma puutuma, kellega pole suhelnud.

Ja vastutus on suur, räägib Anne oma tööst tagasi värava poole kõndides. “Kultuuritöötajate palgad on väikesed, aga siia on tulnud inimesed, kes armastavad loomi.”

Anne ise tahtis ammust aega loomaaeda tööle tulla ja oli kõigest 14, kui see tal korda läks. Nüüd teab ta rääkida, et loomad mõjuvad inimesele rahustavalt ning kutsub kõiki päeval tagasi. “Loomaaias peab käima erinevatel aegadel, siis alles näeb kõike.”