Kesksuvine pillerkaar põõsastes
Pärgenela (Stephanandra) perekonda kuulub kolm-neli liiki heitlehiseid põõsaid Ida-Aasias. Rohkem tuntakse Hiinast, Koreast ja Jaapanist pärit kaardus okste ja sügavalt lõhestunud lehtedega võnkpärgenelat (S. incisa). Üsna vähe tuntud, kuid kaunis kesksuvine õitseja on Tanaka pärgenelas (S. tanakae). Tema kodumaa on Jaapanis. Tanaka pärgenelas kasvab kõrgemaks (kuni 2 m) ja on vahvate kolmehõlmaste lehtedega. Tillukesed kreemikad õied kaunistavad südasuvel põõsast uhke pärjana.
Hoopis harvem võib Eestis õitsemas näha mitmevärvilist ebaenelat (Holodiscus discolor). Ebaenela perekonda kuulub vaid üks liik ja ta kasvab looduslikult Põhja-Ameerika lääneosas. 2–2,5 m kõrguse põõsa õied on puhkedes peaaegu valged, muutuvad tasapisi kreemikaks ja lõpuks pruuniks.
Enelaid (Spiraea) kasvab põhjapoolkera parasvöötmes 80 liiki. Eestis on sajandeid elav-tarana kasvatatud taraenelat (S. chamaedryfolia). Viimasel ajal on moodsaks taimeks saanud juba mais õitsev valgeõieline tuhkur enelas (S. x cinerea).
Kesksuvel õitsevad ka jaapani enela (S. japonica) sordid. Roosaõieline “Little Princess” on 0,5–1 m kõrgune. Seda ja teisi jaapani enela sorte sobib kasvatada madala piirde või rühmana. Isegi üksikpõõsana on rikkalikult õitsev enelas kaunis. Jaapani enelal on üsna mitmeid kollast või kevadel puhkedes oranži värvi lehtedega sorte. Üks huvitavamaid on “Genpei” (varem tunti ka “Shirobana” nime all) – samal põõsal on nii valged kui ka tumeroosad õisikud.
Kui enelas enam õitseda ei taha, võib põõsast kevadel noorendada ja oksad enne lehtimist kolmveerandi võrra lühemaks lõigata. Noortel võrsetel moodustub õisikupungi hoopis rikkalikumalt.
Marana (Potentilla) perekonnas on 330 liiki rohttaimi ja põõsaid põhjapoolkera paras-vöötmes. Meil populaarse aia- ja pargitaimena tuntud põõsasmaran (P. fruticosa) kasvab Loode-Eesti loopealseil ja on looduskaitsealune taim. Aias kasvatatakse erineva kuju ja õievärviga sorte. Põõsasmarana õied võivad olla puhasvalged, kollased, roosad, oranÏid ja punased. Loopealse ehk alvaritaimena on põõsasmaran pinnase suhtes väga vähe-nõudlik ja peab hästi vastu põuale. Kõige rikkalikumalt õitseb taim päiksepaistelises kohas.
Vahtralehtedega vaarikas
Vaarikaid (Rubus) arvab igaüks tundvat. Eestis kasvab looduslikult kuus vaarika lähisugulast, kelle hulka kuuluvad ka murakad. Esmapilgul vahtralehte meenutavate lehtedega lõhnav vaarikas (R. odoratus) on pärit Põhja-Ameerikast. Helsingi parkides on lõhnav vaarikas üks tavalisemaid põõsaid, meil aga kohtab harilikust vaarikast väiksemate, kuid söödavate viljadega lõhnavat vaarikat pargipõõsana harva. Vaarikatele iseloomulikult on selgi liigil kaheaastased varred. Esimesel aastal kasvatab lõhnav vaarikas pika mitteõitsva ja lehtedega varre ehk turiooni. Järgmisel aastal see õitseb ja seejärel kuivab. Lõhnav vaarikas kasvab ja õitseb hästi ka varjulises kohas suurte puude naabruses.
Vähe levinud ilupõõsas on meil ka kare deutsia (Deutzia scabra) ja teised deutsia liigid. Deutsiad kuuluvad hortensialiste sugukonda ning neid on Aasia parasvöötmes ja troopilises Aasias 60 liiki. Ainuüksi USA-s kasvatatakse 60 sorti deutsiad. Meil on populaarsem täidisõieline roosade õitega kareda deutsia sort “Flore Pleno”.
