Kevad aias: sibultaimed
Aiataimede seas on sibulaga taimi rohkesti. Kõige tuttavamad neist on kindlasti tulbid, nartsissid, lumikellukesed, krookused, laugud jpm. Kevade esimene õitseja on talvine lumekupp (Eranthis hyemalis). Lumekupp alustab õitsemist sageli juba siis, kui peenart katab veel paks lumi. Soojemal ja lumevaesemal talvel võib lumekupp õitseda juba veebruaris. Inglise keeles kutsutakse lumekuppu tali-käokingaks. Taime teaduslik nimetus tuleneb kreeka keelest (ar + anthos) ja tähendab tõlkes kevadõit. Lumekupp on tulikaliste (Ranunculaceae) sugukonna taim. Tema tuntumad sugulased on tulikas, sinilill, ülane, siumari, kukekannus, kullerkupp, elulõng jpm.
Talvine lumekupp on pärit Lõuna-Euroopast. Kollased õied koosnevad värvunud tupplehtedest, kroonlehed õies on muundunud meenäärmeteks. Nektarit tootvad nektaariumid ehk meenäärmed pakuvad energiarikast kosutust varastele tolmeldajatele. Maa all on lumekupul lamekerajas või korrapäratu kujuga väike mugul. Kogu taim sisaldab mürgiseid alkaloide ja lumekuppu toiduks ei tarvitata.
Lumekupu aeda istutamise aeg on sügisel septembris või oktoobri alguses, mil tema mugulaid pakendites müüakse. Kuiv puhkeolekus mugul võib olla üsna kortsuline, kuid pärast mulda istutamist imab mugul vett, kasvatab juured ja alustab kasvamist kevadel esimeste sulailmadega. Väikest mugulat ei maksa ülearu sügavale istutada. Sobiv istutussügavus on 5–10 cm.
Lumekupp ei ole nõudlik kasvukoha suhtes, kuid ta edeneb paremini viljakas parasniiskes mullas. Aedades kasvatatakse lisaks talvisele lumekupule ka hübriidset Tubergeni lumekuppu (E. x tubergenii). Tubergeni lumekupu suuremate kuldkollaste õitega sort „Guinea Gold” on steriilne ja isekülvi ei anna. Seda saab paljundada pärast õitsemist lehtede kolletumise ajal vana kogumiku jagamise teel. Lumekupu perekonnas on ka valgete õitega liike, kuid neid kasvatatakse meil harva.
Krookused lisavad aeda värvi
Ilma krookusteta on kevadine peenar palju värvivaesem. Krookuste (Crocus) suures perekonnas on 80 liiki mugulsibultaimi. Nende levila on Vahemere maadest Lääne-Hiinani. Euroopa on 43 krookuseliigi kodumaa. Krookused kuuluvad võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonda nagu ka freesiad, gladioolid, iirised jpm. Krookustel on maa all mugulsibul, mis areneb igal aastal uuesti. Vana mugulsibul kuivab ja selle asemele kasvab uus. Seepärast pole krookust õitsemise või kasvamise ajal hea häirida, välja kaevata või ümber istutada. Enamik krookuseid õitseb kevadel, aga meil kasvatatakse ka sügisel õitsevaid krookuseliike, nagu näiteks kaunis krookus ja vööt-krookus. Maailma kalleimat vürtsi safranit saadakse sügisel õitsevalt meil talveõrnalt safran-krookuselt (C. sativus). Eestis müüakse vahel ka safrankrookuse mugulsibulaid, kuid neid ei maksa istutada avamaale, vaid potti või kasti, mida hoitakse talvel jahedas külmavabas ruumis.
Krookuste õite värvivalik on väga suur – leidub puhasvalgete, kollaste, roosade, siniste, lillakate, triibuliste ja mitmevärviliste õitega taimi. Krookused ei õitse väga kaua, kuid nende õitsemine on rikkalik. Seepärast on vaatepilt muljet avaldavam, kui istutate rohkem krookuseid lähestikku. Eriti ilusad on krookused suurte gruppidena parkides ja mujal haljasaladel.
Koduaias võib krookuseid istutada lillepeenrasse, murusse, püsikute vahele jm. Arvestama peab sellega, et krookuse mugulsibulad maitsevad hiirtele. Hiirerohkes paigas tuleks istutada mugulsibulad istutuskorvidesse, mis kaetakse pealt peenesilmalise metallvõrguga. Krookused võib samale kasvukohale jätta neljaks-viieks aastaks. Kui taimed enam õitseda ei taha, on mullast toitained otsa lõppenud ja kogumikud liiga tihedaks kasvanud. Mugulsibulad kaevatakse üles alles siis, kui lehed on kuivanud ja tulevad varre küljest kergesti lahti. Krookuste üles-võtmise aeg on enamasti juunis, aga seda võib teha veel juuliski. Sügisel kasvatab taim juba juured ja sel ajal juurte häirimine või vigastamine pole hea.
Lumikelluke (Galanthus) hakkab juba õitsemist lõpetama. Lumikellukesi on perekonnas 19 liiki. Nad kasvavad looduslikult Euroopast Iraanini. Tuntuim on Kesk- ja Lääne-Euroopast ning Türgist pärit harilik lumikelluke (G. nivalis). Populaarseimad on lumikellukesed Inglismaal, kus varasemad liigid ja sordid alustavad õitsemist jõulude ajal. Aiataimena on lumikelluke vähenõudlik ja pikaealine, talle meeldib siiski paremini kasvada parasniiskel savi sisaldavas mullas. Sobilikes tingimustes paljuneb lumikelluke jõudsasti isekülvi teel. Murus lumikellukest kasvatades pole lehti enne hea lõigata, kui need on kuivanud või muutunud kollaseks.
