Kevadel annavad lambad kasukad seljast
Kunagi kuulus paarisajakohaline lambalaut, mis nüüd juba üle kümne aasta on olnud Hundinõmme talu peremehe Ivo Siska käes, Aravete majandile.
Võõraste hääli kuuldes hakkavad lambad endast valjuhäälselt märku andma, kõige esimene, kes aga mööda lauda vahekäiku vastu astub, on mõnepäevane tall. Suured tumedad silmad maailma uudistamas, neli jalga harkis, on ta valmis vajadusel võre vahelt aedikusse ema juurde putkama.
Neid pehmeid ja krussiskarvalisi imearmsaid tallekesi nähes, kellest noorimad alles mõned tunnid tagasi ilmavalgust nägid, tuleb meelde film “Viimne reliikvia” ja preili Agnes. Viimast aga pole, selle asemel võtab tallesid sülle peremees Ivo Siska. Sest poegimise ajal on tal vaja üsna palju aega veeta laudas, hoida uttedel silm peal ja aidata vajaduse järgi. “Märtsi keskpaigast olen peaaegu elanud laudas,” ütleb peremees.
Kui karjas on 375 utte ja 29 jäära, siis on ka võhikule selge, et tallesid peaks tulema vähemalt paarsada.
Ivo Siska oli Eestis üks esimesi lambakasvatajaid, kes ostis 1991. aastal tekseli tõugu uttesid ja jäärasid. Siska pajatab, et tal on käsil karja parandamine ja kiidab Taanist ostetud dorseteid.
Tekseli tõug on aga aretatud XIX sajandi keskel niiskes, merelise kliimaga Texeli saarel Põhja-Hollandis. See on tänapäeva Hollandi tähtsaim lambatõug, väga levinud Saksamaal, Taanis, Suurbritannias, Iirimaal ja Uus-Meremaal.
Enamasti sünnivad kaksikud
Seepärast ei pelga loomad ka eestimaist niiskust. “Pinnas ei tohi olla märg, maksalutikas tuleb muidu lammaste kallale, kuid kaelatulev vihm ei tee talle midagi,” selgitab Siska. Küll on aga suvel karjamaal söövaid lambaid käinud hiilimas nii hunt kui ka karu. Sealt ka talu nimi Hundinõmme.
Miks just lambakasvatus? Selle peale kostab Siska, et eks inimene peab ikka seda tegema, mida ta kõige paremini oskab. Lammastega pole ka nii palju tööd kui oleks piimakarjaga, piisab, kui korra päevas saavad söögi ette, vesi on künades kogu aeg olemas. Selline töökorraldus võimaldab peremehel pidada ka teist ametit - olla Aravete päästekomandos päästja-tuletõrjuja. Kui sellest tööst vabad päevad, on ka lauta rohkem asja.
Tavaliselt toob utt ühe või kaks talle, kuid haruldased pole ka kolmikud. Siska teab näiteks Viljandimaal talu, kus on üsna palju nelikuid sündinud.
Talleke kaalub sünnihetkel sõltuvalt tõust kolm kuni üheksa kilo. Tudiseb veidi ja tõuseb siis väikese keha kohta üllatavalt toekaile jalgele ja hakkab ema udarat otsima.
Ühes aedikus on koos nii poeginud kui ka poegimisootel uted. Pole harv, kui poeginud utt on talle silmist kaotanud, üks kutsub tungivalt üht ja teine haledalt teist.
Nii nagu inimeste seas, on ka uttede hulgas selliseid, kes võõrast tallekest hästi ei kohtle. Annab ninaga kõva mütsu, mis võtab nõrgukesel jalad vankuma. “Mamma on kuskile vehkat teinud,” nendib Siska ja läheb aedikusse lapsevanemat otsima, sest tallekese häälitsused on sedavõrd haledad.
Läheb pügamiseks!
Nüüd on paras hetk näidata, kuidas lambapügamine meistri käes käib.
Siska meenutab oma esimest pügamispäeva 1992. aastal, kui ta oli just Aravete majandi lambalauta tööle tulnud. “Oli aprillikuu, pügajad olid õppinud ja kogemustega mehed. Algul vaatasin, kuidas teised teevad, siis võtsin ise masina kätte. Lammas ei näinudki nii verine välja, kui alguses kartsin. Esimesel tööpäeval pügasin 15 lammast, mis oli isegi hea tulemus,” meenutab ta.
Lambapügamismasin kaalub 2,3 kilo, paras hoida vaid suurele ja tugevale mehekämblale. Lambakäärid, millega Siska lapsepõlves vanaema juures uttede sabasid puhastas, on juba aastakümneid tagasi ajalooks saanud ja isegi sedavõrd, et neid pole ka pilditegemise tarvis kuskilt võtta.
Kolmekordne Eesti meister lambapügamises Ivo Siska laotab lauda vahekäiku villa jaoks suure kile, veab kohale pikendusjuhtme, pühib luuaga kokku heinapepred. Lambad vaatavad askeldamist imestunud pilguga, suruvad end aediku nurka kobarasse ega oska arvata, et ka neil tuleb üsna pea masina all kasukast loobuda.
Lambapügamise võtab Siska ette kolm korda kahe aasta jooksul ehk iga kaheksa kuu tagant. Selle ajaga on kandjale korralik kasukas selga kasvanud – kokku kolm kuni viis kilo villa. Vana lammas kaalub ligi 80 kilo, päevanorm on Siskal olnud 40 lamba ringis. “Selg on läbi,” tunnistab ta.
Uue, Saksa päritolu masinaga on ta jõudnud villast puhtaks ajada alles 41 utte. Vanemad loomad lepivad pügamisega meelsamini, noored, kes esimest korda külma tera surinat kuulevad, on veidi hirmul ja kipuvad rabelema.
“Lammas on siis rahulik, kui tunneb, et pügaja jõud temast üle käib,” selgitab Siska lammast pügades. Ühe lamba pügamiseks kulub võistlusel paar minutit, oma laudas veidi kauem, sest kiirustada pole vaja.
Paljakspügatud lammas võetakse aedikus vastu nagu valge vares ja teda uudistatakse pikalt. Paljakspöetu tahab häbelikult nurka pugeda, aga uudistajad ei lase. “Eriti jäärad häbenevad, kui kasukast ilma jäävad,” muheleb Siska.
