Kevadised pilgupüüdjad põõsad
Forsüütia on õlipuuliste (Oleaceae) sugukonna taim. Tema lähisugulased on sirel, saar, õlipuu, liguster, jasmiin, abeelialehik, osmantus, fillüürea, lumepuu jt. Forsüütia ei ole uustulnuk aia- ja pargipõõsaste hulgas. Varem kasvatati kõige sagedamini Hiinast pärit pikkade kaarduvate okstega looklevat forsüütiat (F. suspensa). Forsüütia jõudis esimest korda Euroopasse Hollandi kaudu 1833. aastal. Praegu müüakse puukoolides enamasti hübriidse värdforsüütia (F. x intermedia) sorte. Värdforsüütia on saadud lookleva ja rohelise for-süütia ristamise teel. Harvem kasvatatakse Eestis korea for-süütiat (F. ovata) ja teisi liike.
Forsüütia liigid ja sordid erinevad õitsemise aja, õievärvi, põõsa kõrguse, tiheduse ja kuju poolest. Madalamad sordid kasvavad 1–1,5 meetri kõrguseks, enamasti on forsüütiapõõsas 2–3 meetri kõrgune. Kasvukoha suhtes tal erilisi nõudmisi pole. Arvestama peab vaid sellega, et väike istik kasvab mõne aastaga mitu korda suuremaks. Liivases aias võib istutusaugu põhja kõdu-sõnnikut või rammusamat musta mulda lisada.
Forsüütia hea omadus on ka see, et ta ei moodusta juurevõsu nagu läikiv hõbepuu, näärelehine kibuvits, paljud paplid, vaarikas jt. Ka isekülvist uute tuhandete seemikute tärkamist pole vaja karta. Kuhu me forsüütia istutame, sinna ta ka kasvama jääb. Forsüütia sobib kasvatamiseks üksikpõõsana, grupina murus või suuremal haljasalal ning vabakujulise hekina. Forsüütiat võib ka pügada, kuid siis lõikame ka õisi vähemaks. Grupis kasvatades peaks põõsaste vahekauguseks jätma 1,5–2 m, tiheda heki saamiseks piisab põõsaste vahekauguseks ühest meetrist.
Kevadel võib väheviljaka pinnasega paigas põõsaalusele maale kõdusõnnikut või täisväetist lisada, kuid igal aastal seda tegema ei pea. Mineraalväetist on parem põõsa võra alla raputada enne vihma või kastmist. Täiskasvanud põõsale piisab 2–3 peotäiest granuleeritud mineraalväetisest. Suve teisel poolel ja sügisel lämmastikku sisaldavate kasvamist ergutavate väetistega väetada ei maksa. See muudab põõsa talveõrnemaks. Raske talvine lumi võib põõsa oksi murda ja koolutada, kuid kevadel enamasti taastub põõsa endine kasvukuju. Vaid täiesti murdunud ja kuivanud pungadega oksad tuleb põõsast välja lõigata.
Meil müüdavatest istikutest on madalamad, 1–1,5 meetri kõrgused „Minigold”, „Golden Bells”, „Week-End” ja „Goldrausch”. Kõrgemad, 2–3 m kõr-guseks kasvavad sordid on „Lynwood” ja „Spectabilis”. Forsüü-tiasorte paljundatakse poolpuitunud pistikutega suvel, mis juurduvad üsna kiiresti. Looduslikke forsüütialiike saab paljundada ka seemnetega. Idanemisest õitsemiseni kulub 3–4 aastat. Harva on Eestis müügiks pakutud ka valgete õitega forsüü-tiat meenutavat põõsast abeelialehikut (Abeliophyllum distichum). Koreast pärit taimena võiks see olla meil vastupidav, kuid kasvatuskogemusi on veel vähe. Katsetada aga tasub, sest abeelialehik on õitsemise ajal erakordselt kaunis!
Uhked magnooliad
Kui reisime kevadel Lõuna- ja Lääne-Euroopasse, ei saa meile märkamata jääda uhkete puude õitsemine. Suurte punaste, valgete või roosade õitega kaunistatud taimed on magnooliad (Magnolia). Neid saab ka Eestis kasvatada, kuid meil ei kasva magnoolia nii suureks ja kõrgeks. Vaatamata pikale ja külmale talvele õitsevad paljud magnooliad sel kevadel rikkalikult. Magnoolia perekonda kuulub 219 liiki puid ja põõsaid. Osa neist on igihaljad troopikataimed, teised parasvöötmest pärit heitlehised puud või põõsad. Magnooliatel on omapärased sülleptilised võrsed, kus samal kasvuaastal suvised pungad puhkevad ja arenevad võrseks. Selline nähtus on omane sagedamini troopikataimedele, põhjamaa taimedest ka paplitele.
Eestis tasub kasvatada hondo-, täht-, Loebneri , vari-, teravalehist ja Sieboldi magnooliat, need on meie talvedele kõige vastupidavamad liigid. Magnoolia vajab aias külmade põhjatuulte eest varjatud viljaka pinnasega kohta. Noor taim tuleks istutada kohe lõplikule kasvukohale, sest pinnalähedase juurestiku tõttu juurte häirimist, vigastamist ja ümberistutamist talub magnoolia halvasti. Vähese lumega pakaselisel talvel tuleks võra alla juurte piirkonda kaitseks turvast või kompostmulda lisada. Esimestel aastatel pärast istutamist on hea talvel võra ümber lund kuhjata, mis kaitseb noort puud pakase eest. Hiljem vanemaks saades magnoolia talvekindlus suureneb.
Kui võraalust pinda umbrohust harida, siis parem on abivahendina kasutada harki labida asemel. Labidaga töötades saavad juured ülearu palju vigastada ja see magnooliale ei meeldi. Vahel võib noor istik mitu aastat väga vähe juurde kasvada. Sellega tuleb leppida, hiljem puu kasvukiirus suureneb. Enamasti müüakse puukoolides juba õitsvaid magnooliaistikuid. Puu lummab õitsemise ajal hurmava meeldiva magusa aroomiga ega jäta külmaks ühtki nuusutajat.
Vähetuntud kevadiste õitsejate sekka kuulub ka kirss-kontpuu (Cornus mas). Kesk- ja Lõuna-Euroopast pärit taim on meil üsna vastupidav. Lisaks kollastele kevadel puhkevatele õitele kaunistavad puud sügisel punased hapukad söödavad viljad. Paljude teiste kontpuu liikide viljad inimesele toiduks ei sobi. Kirss-kontpuu ongi saanud nimetuse kirsse meenutavate viljade järgi. Ka seeme vilja sees on üsna suur ja kõva, puitunud kestaga. Kirss-kontpuu kasvab paremini päikese käes või poolvarjus, kuid talub ka varjulist kohta. Täiskasvanud taime kõrgus on 3–4 meetrit. Vältima peaks liiga happelist substraati ja kõrget põhjaveeseisu. Kirss-kontpuu edeneb jõudsamini viljakal pinnasel, kuid lepib ka kehvemate oludega. Põõsast võib kasvatada üksikult murus, aga ka mitme kaupa grupis koos.
