KGB lõpp jääb kestvaks saladuseks
Esmamulje. Ajan oma vuntsid maha, kui riigikogu äsjaloodud KGB erikomisjon suudab päevavalgele tarida midagi erilist ja enneolematut. Aruka inimesena Käbin ei pingutanudki, et vastu vaielda.
KGB tegevuse lõpuhetki on nämmutatud vahelduva eduga aastaid. Tihtilugu teenis see nämmutamine poliitilise võitluse eesmärki, paisudes aeg ajalt raevuks ja hüsteeriakski. See on olnud kui pidev vehklemine oma varjuga. Ilmselt võiks lõppenud olla aeg, kui vastastikku külvatakse “tõde” stiilis – sina oled kagebiit; ei, hoopis sina ise oled.
Küpsem aeg eeldaks küpsemat lähenemist. Tõde ihkaks loomulikult teada, kuid vahel tuleb leppida sellegagi, et tõde avaneb kümneid ja kümneid aastaid hiljem. Kui üldse avaneb.
Mingit osa tõest teab Jüri Pihl. Kuid see teadmine on varjutatud riigisaladuse looriga ning vaevalt kipub Pihl seda teadmist riigikogu liikmeile vestma.
Pean teid üldiselt mõistlikuks poliitikuks ning seepärast on raske mõista, kuidas te ei mõista, et riigikogus loodud nn KGB erikomisjon, kuhu kuulute, on mõttetu komisjon. See ei anna midagi.
Ma ise kardan sama. Aga kuivõrd ettepanek KGB erikomisjoni moodustamiseks oli tehtud, siis tuli seda menetleda ning on väga raske ka öelda ja põhjendada, miks sellist erikomisjoni vaja ei oleks.
Olen põhimõtteliselt uute komisjonide vastu, sest see tähendab moodustamiseks raha ja uusi töötajaid. Antud juhul on lohutus, et KGB erikomisjonile anti tööks üks aasta.
Olen neid erikomisjone näinud ja nii mõnigi neist oli rohkem poliitilise võitluse jätkuvorm kui eriline tõekuulutaja.
Nii on kahjuks olnud jah.
Võtame kasvõi rublamüügi erikomisjoni, SIA erikomisjoni. Peab vist tõdema, et ega need erikomisjonid mingite sisuliste tulemusteni jõudnud.
Just, sest käed jäävad lühikeseks ning erikomisjon ei ole ka kohus või juurdlusasutus. Erikomisjonil on küll õigus kutsuda keda iganes seletusi jagama. Kuid mis siis. Kui keegi suvatsebki tulla, miks ta peaks suvatsema rääkida tõtt ja ainult tõtt.
Selles osas võib seis natuke muutuda. Riigikogu kodukorra seaduse täiendamisel läks läbi minu ettepanek riigikogu uurimiskomisjoni tegevust käsitlevasse paragrahvi ning see on täpsustus – uurimiskomisjon ehk siis erikomisjon teostab riiklikku järelevalvet.
Parasjagu menetleme uut karistusseadustikku, milles omakorda eraldi paragrahv – riikliku järelevalve takistamine.
Nii et põhimõtteliselt, kui karistusseadustik on vastu võetud ja jõustub, saab isikuid karistada uurimiskomisjoni tulekust keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest.
Tunnetan teie jutus teatavat pessimismi, samas kui mõni teine poliitik kõlavalt kuulutab, kuidas KGB erikomisjon hirmsa hooga kisub tõe päevavalgele.
Eks me püüa seda tõde selgitada nii palju, kui see võimalik on. Aga häda selles ongi, et kui võimalik see on.
Vaevalt et me paljude vajalike dokumentide ligi jõuame. Näiteks kasvõi seesama tähelepanuväärne, erikomisjoni moodustamisegi kaudselt tinginud Vare-Shironini leping, õigemini selle originaal.
Hea oleks, kui juhtuksime mõne dokumendi või seiga peale, millest avalikkus siiamaani veel ei tea. Aga selle võimalikkusega on tõesti nii, et võib olla juhtume, võib olla mitte.
Kümme aastat hiljem järjekordne tolmu puhumine KGB tegevuse lõpetamiselt mõjub kergelt naeruväärsena, kui teada, et seda teemat on eriliste tulemusteta hekseldatud aastate viisi. Mitte et ma naeruvääristaks teemat kui sellist. Vaid rõhutaks, et teema on tundlik ega vaja enam soperdamist ja hüsteeritsemist. See aeg peaks möödas olema.
Teema on täiesti tõsine.
Annan selgelt aru, et põhiküsimus ongi, mida saame ja suudame teha erikomisjoni raames. Ja kahtlemata ei annaks midagi uut, kui uurime vaid seda, millest niigi räägitud või kirjutatud.
Novembris antud intervjuus teatas väge täis siseminister Loodus, kuidas kaitsepolitsei kontrollib 1991. aasta otsuste tagamaid. Et ei ole välistatud, kui vaja süüdistatakse Savisaart riigireetmiseski. Järgnes - köss! Ei ole näinud avalikku raportit, mida kapo teada sai. Kui kapo on vait, mida siis üks riigikogu erikomisjon suudab enam kui kapo.
Ei vaidle vastu. Pigem suudab riigikogu erikomisjon tunduvamalt vähem.Või kui erikomisjon midagi suudab, siis ainult kaitsepolitsei abil.
Looduse kõlavate sõnade taga oligi see oht, mida näen ka erikomisjonis. Et see on poliitilise võitluse vorm. Kümne aasta taguste sündmuste ja otsuste hinnang algab kohe teadmisest, kes siis oli otsustaja ja tegija. Ikka Savisaar. Krutime aga edasi teemat, kas saab teda süüdistada riigireetmises.
Ei tea, kas me nüüd nii kaugele jõuame.
Rõhutaks,et erikomisjonis on neli liiget valitsusliidust ja neli opositsioonist. Neli:neli-häältega otsuseid vastu võtta ei saa. Mis tähendab, et probleemid tuleb rahulikult omavahel sirgeks arutada ja peame suutma leida ühised seisukohad.
Kuivõrd selge teil ikka on, mida annab ja mida ei anna teha KGB erikomisjonis? Või kust ja kuidas alustate? Et jälle tuleb komisjoni ette Eesti endine esikagebiit Rein Sillar ja ajab vana joru, nagu ta kümne aasta jooksul on ajanud.
Oskaksin vastata järgmisel nädalal, kui erikomisjon on esimest korda koos ning täpsustanud ülesanded ja tegevuse.
Tean, et peame tegema tööd kiiresti, sest tööks antud aasta läheb ruttu. Seda enam, et on kohustus enne suve esitada erikomisjoni vahearuanne.
Vahearuanne enne suve - see on suurepärane võimalus vahetult enne presidendivalimisi tõmmata veidi vett peale Savisaarele ja Keskerakonnale.
No loodan, et erikomisjon suudab olla objektiivne ja suudab sündmustikku hinnata neutraalselt sõltumata teadmisest, kes üks või teine oli omal ajal või kes ta praegu on. Tuleb välja selgitada, niivõrd kuivõrd see õnnestub, ühe või teise toonase tegija osa toonases sündmustikus, toonaste otsuste kujunemisel ning siis see osa kiretult ja erapooletult esitada.
Ei salga, et muidugi varitseb ka oht kalduda hoopis teisele teele. Et kohe kui saadakse midagi teada, mis ühele poolele kahjulik, proovib vastaspool seda võimendada. Või vastupidi.
KGB teema ei vajaks enam sellist asjaarmastajalikku lähenemist. Vaid pigem professionaalide ja ajaloolaste tuhnimist, mis võib kunagi tuua samalaadse teadmise, kui oli avastus, et venelased rahastasid Konstantin Pätsi.
Kindlasti peame kasutama nii professionaalide kui ka ajaloolaste kaasabi. Hea on, et KGB erikomisjonis on ka Enn Tarto. Tarto juhtis samalaadset erikomisjoni juba 1993 aastal ning tal on kokkupuude vastavate materjalidega ja kogemus vastava info hankimisel.
Samuti on erikomisjonis Aimar Altosaar, kel tugev arhiivitöö praktika; kes kindlasti teab, kust midagi otsida ja kust on lootust midagi leida.
Tõin Pätsi näite kui näite, et võimalik tõde selgib ehk hoopis 50-60 aasta pärast ja et tõeline info ei asu Eestis. Vaid kusagil tolmavates Venemaa arhiivides, kuhu ilmselt nii värske lähiajaloo nii tundlike tahkude uurimiseks Eestist keegi ei pääse.
Sinna me ilmselt tõesti ligi ei pääse. Sellest on tõsine kahju.
Praegu püsib me jutt aastas 1991. Püsib ka erikomisjon vaid selles ajas? Mõtlen, et 1991. aasta otsused ja teod võisid olla tingitud näiteks 1988. aastal alanud mingist protsessist. Ehk: igal sündmusel on eel- ja ka järellugu.
Põhimõtteliselt moodustati erikomisjon KGB tegevuse lõpetamisega seonduvate asjaolude väljaselgitamiseks. Nii et sellega on määratletud ka võimalik aeg.
Sama stiiliga vastates – kui kindlad oleme, et KGB tegevus on Eestis lõppenud?
No Eesti NSV riikliku julgeolekukomitee tegevus on kindlasti lõppenud.
Aga midagi ei saa öelda endise NSVL riikliku julgeolekukomitee kohta. Loomulikult ei ole välistatud, et Eestis tegutsevad edasi ka toonased agendid. Ei ole midagi teha, vajalikele andmetele puudub ligipääs.
Kujutan, et seoses KGB-ga on kümneid erutavamaid küsimusi kui küsimus ühest või teisest leppest aastal 1991. Aga tean, et need küsimused jäävad vastuseta, loodagu või iga aasta mitu erikomisjoni. Näiteks: kes 1980-ndate lõpus, 1990-ndate algul ikkagi tegid kaas- ja koostööd ning kuidas nad mõjutasid toonaseid protsesse? Mis neist on saanud, kas mõjutavad edasi? Kardan, et me ei saa vastust.
Kardan sama. Tõenäoliselt kõik väärtuslikumad dokumendid on Venemaal ning see küsimus jääbki õhku rippuma.
Näiteks: kas kõigi poolt palavalt armastatud toonane peaminister Savisaar pistis nii öelda ajaloolise tõe huvides mõne vajaliku toimiku seifi?
Ilmselt ei saa me seda teada. Või kui Savisaar seda toona tegi, siis võib seda teada saada juhul, kui ta nüüd võtab toimiku välja ja kasutab seda ning see tuleb avalikuks.
Näiteks: väidevalt valitses Lagle Pareki juhitavas siseministeeriumis paras segadus, et seegi vähene mahajäänud arhiivimaterjal tassiti eri suunas laiali.
Kui midagi sellist toimus, siis kardan, et ka selle jälile on väga raske jõuda. Ainult kui mõni toonane, arhiivimaterjalidest ja dokumentide liikumisest teadlik töötaja ausalt ja avameelselt räägib, mis ja kuidas.
Näiteks: kuivõrd võis Lennart Meri olla või mitte olla seotud KGB-ga. Ja kui oli, kas tõmbas ta KGB-d või vastupidi?
Jah, nendegi küsimuste puhul ei saa mingit vastust. Seda teemat on üks ja teine üles tõsta ärgitanud, kuid sinnapaika on see ka alati jäänud.
Näiteks: millised praegugi Eestis tegutsevad firmad loodi just toona Vene eriteenistuste rahaga ning kuidas need mõjutasid-mõjutavad elu Eestis.
Vaevalt et saame vastuse. Ilmne et Vene eristruktuurid püüdsid imbuda Eesti majandusse varem, kui kätte jõudis ametlik lõpuhetk. Nad teadsid, mis võib juhtuda ning kindlustasid end ja tagalat.
Kuid kes ja kuidas - arvan, et see jääb vastuseta.
Püüdsin kümnel erineval moel teile selgeks teha erikomisjoni mõttetust. Püüdke nüüd mulle selgeks teha erikomisjoni mõttekus.
Võin aasta pärast, kui erikomisjon töö lõpetanud, öelda, kui suur see mõte oli. Kuigi kardan tõesti, et nii nagu eelmisedki uurimiskomisjonid ei jõua me selleni, mida tahame leida.
