Kilode viisi arhiividokumente andsid sama vastuse: Zuroffil pole tõendeid


Kaitsepolitsei politsei direktori Toivo Kameniku ülevaade inimsusvastaste kuritegude uurimisest möödunud aastal. Kaitsepolitsei uuris möödunud aastal natsikurjategijaid jahtiva Efraim Zuroffi süüdistusi eestlaste tegevuse kohta II maailmasõja ajal ning Nõukogude julgeolekuagentide tegevust maailmasõja järel.

Eelmise aasta jooksul uuris kaitsepolitsei seitset inimsusvastaste kuritegude kriminaalasja. 2002. aastal lõppes mahukas mitme aasta pikkune uurimine, mis puudutas tsiviil-elanikkonna küüditamist Saare maakonnast märtsis 1949. Kohtu alla anti kaheksa endist NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi (RJM) ja miilitsa töötajat: Vladimir Kask, Pjotr Kislõi, Albert Kolga, August Kolk, Viktor Martson, Heino Laus, Stepan Nikejev, Rudolf Sisask.

Ühe süüdistatava suhtes uurimine lõpetati, kuna tema vaimne seisund ei luba osaleda kohtuprotsessil.

Kriminaalasjas selgitati välja 1290 isikut, keda Saaremaalt küüditati või kavatseti küüditada – nende seas 467 elusolevat kannatanut. Eeluurimise käigus koostatud represseerijate andmebaas hõlmab 1287 Saaremaa küüditamisoperatsioonidega seotud isikut, kellest 230 olid eeluurimise ajal elus ja kuulati kõik ka üle.

Viimatimainitute hulka on arvatud ka kõik süüdistatavad (algselt oli neid 12, kuid kolm surid eeluurimise ajal). Kohtu-protsess Saaremaa küüditamisoperatsioonis osalenud endiste julgeoleku- ja miilitsatöötajate üle algas Saare maakohtus novembris.

2700 inimese surm uurimisel

Nelja okupatsioonivõimule vastupanu osutanud metsavenna tapmisele kaasaaitamises esitati süüdistus 1952. aastal tegutsenud ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi Vändra Rajooniosakonna ühele eestlasest mõrvar-agendile (agent-bojevik). Samuti on esitatud süüdistus tema venelasest ülemusele, kes juhtis tollal ENSV RJM Vändra Rajooniosakonda. Mõlemale süüdistatavale tehtud kohtuarstlikud ning kohtupsühhiaatrilised ekspertiisid kinnitavad, et nad on võimelised kohtumenetluses osalema ja kriminaalvastutust kandma.

Huvitava ja haruldase tõendusmaterjalina leidsid kasutamist originaalfotod metsavendade vägivallatunnustega laipadest.

Eelmisest kriminaalasjast eraldati kriminaalasi, et uurida kuritegusid, mis olid seotud nõukogude repressiiv-organite ründega Eesti tsiviilelanikkonna vastu aastatel 1944–1978 ning millega põhjustati vähemalt 2700 isiku surm. Eraldatavateks materjalideks olid andmed isikutest, kes oleks potentsiaalsed kahtlustatavad metsavendade tapmises ning andmed algse kriminaalasjaga hõlmamata metsavendade tapmisest.

Metsavendade tapmises aastatel 1953–1954 on alust kahtlustada ENSV Siseministeeriumi Elva Rajooniosakonna tõlki Mihhail Trofimovit, kes ei ole aga tervisliku seisundi tõttu võimeline menetlustoimingutes osalema. Seetõttu pole võimalik teda kahtlustatavaks tunnistada ega talle süüdistust esitada. Samas ei võimalda kehtiv seadus kõnealust kriminaalasja ei peatada ega lõpetada.

Paralleelselt Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt toimepandud sõja- ja inimsusvastaste kuritegude tuvastamisega jätkas kaitsepolitsei äärmise tõsiduse ja põhjalikkusega ka Saksa okupatsiooni ajal (1941–1944) Eesti territooriumil sooritatud analoogsete kuritegude uurimist. Samuti püüdsime tuvastada eestlaste võimalikku seotust väljaspool Eestit toimepandud inimsusvastaste või sõjakuritegudega.

##Eelkõige jätkasime uurimist Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli büroo direktori Efraim Zuroffi avalduse põhjal 29. märtsil 2001 alustatud kriminaal-asjas. Uurimise ajendiks olid Zuroffi poolt peaministri büroole saadetud kirjas sisalduvad väited, et Simon Wiesenthali Keskuse ning Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi Eriuurimisbüroo (Office of Special Ivestigations) valduses on dokumentaalseid tõendeid eestlase Harry Männili osalemisest süütute tsiviilisikute tagakiusamises ja mõrvamises II maailmasõja ajal Tallinnas.

Eeluurimisel on tehtud kirjalikud järelepärimised kõikidele Eesti arhiividele dokumenteerimaks Harry Männili teenistuskäiku Tallinn-Harju Prefektuuri Poliitilises Politseis ning Julgeolekupolitsei ja SD Eesti osakonnas.

Lisaks sellele on kaitsepolitsei saatnud õigusabipalved Ameerika Ühendriikidele, Rootsile, Soomele, Saksamaale ja Venemaale. Tänaseks on kõik riigid õigusabipalvetele vastanud. Mõnele riigile on tulnud saata ka täiendavad õigusabipalved.

Loe veel

Eesti arhiividest saadud dokumendid kinnitasid kaitsepolitseile juba varem teada olnud fakti, et Männil töötas 1941. aasta sügisel Poliitilises Politseis ning hiljem 1. mail 1942 loodud Julgeolekupolitsei ja SD Eesti osakonnas. Dokumente, mis viitaksid tema vahetule osalemisele inimsusvastastes kuritegudes, ei ole Eesti arhiividest leitud. Välisriikidest saabunud materjalide näol on tegemist huvitavate dokumentidega, mis sisaldavad aga kaleidoskoopilist taustinformatsiooni ja võivad pakkuda eelkõige huvi vastavale perioodile spetsialiseerunud ajaloolastele.

Kahetsusväärsel kombel osutusid Zuroffi poolt viidatud Ameerika Ühendriikides asuvad dokumendid koopiateks, mille originaale säilitatakse Eesti Riigiarhiivis. Nende olemas-olust oli kaitsepolitsei algusest peale teadlik ning kasutas neid ka kriminaal-asja eeluurimisel.

KGB uuris juba Harry Männili tegevust

Zuroffi poolt isiklikult kaitsepolitseile esitatud väidetav tõend Harry Männili süüst kujutab endast Rootsis II maailmasõja ajal Balti põgenikega tegelemiseks moodustatud Sandleri komisjoni raportit. Sama dokument saadi õigusabi korras ka Rootsist.

Raportist selgub, et mitmed komisjonile ütlusi andnud tunnistajad on olnud teadlikud Männili töötamisest Poliitilises Politseis, kuid mitte ükski nendest tunnistajatest ei ole näinud Männilit sooritamas KrK § 61 lg l (inimsusevastane kuritegu – toim) järgi kvalifitseeritavat kuritegu.

Nii Venemaa kui ka Saksamaa teatasid, et neil puuduvad Männili kohta dokumendid. Soomes säilitakse ankeeti, mille Männil täitis riiki sisenedes 1943. a sügisel. Loetletud materjalid pole kogu kriminaalasja eeluurimisel kogutud dokumentatsioon, kuid seegi näitab kujukalt, milliste Harry Männili tegevust kajastavate dokumentidega on tegemist.

Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) arhiividokumentidest nähtub, et Harry Männili võimalik seotus inimsusvastaste kuritegudega tõstatus juba 1989. aastal – seega tervelt 14 aastat tagasi, kui Efraim Zuroff pöördus kirjalikult NSV Liidu Peaprokuratuuri poole palvega saada informatsiooni isikute (sh Harry Männili) kohta, keda ta kahtlustas inimsusvastaste kuritegude toimepanemises. Küsimusega tegelnud Eesti NSV RJK leidis, et Männil töötas Poliitilises Politseis ja Eesti Julgeolekupolitseis. Kuid dokumentaalseid tõendeid, mis oleksid andnud alust süüdistada Harry Männilit inimsusvastaste kuritegude toimepanemises, Eesti NSV RJK leida ei suutnud.

Kapo leidis 33 tunnistajat

Vaatamata asjaolule, et Männili töötamisest Poliitilises Politseis on möödas üle 60 aasta ja et ta oli seal töötanud inimestest üks noorimaid, on uurimise käigus selgitatud välja hulgaliselt nii Eestis kui ka välismaal elavaid tunnistajaid. 2002. aastal kuulati kriminaalasjas üle kokku 33 Eestis ja Rootsis elavat tunnistajat. Kõik Poliitilise Politsei juhtivatel kohtadel töötanud ja antud kriminaalasja uurimise seisukohalt olulist infot omanud inimesed on aga käesolevaks ajaks surnud. Vaatamata asjaolule, et ei tunnistajate ütluste, Eesti arhiivides asuvate dokumentide ning õigusabi korras saadud dokumentide põhjal ei ole H. Männili süü inimsusvastaste kuritegude toimepanemises seni kinnitust leidnud, jätkab kaitsepolitsei kriminaalasja eeluurimist seni, kuni ei ole ammendunud võimalus koguda täiendavaid tõendeid.

Lisaks Männili kriminaalasjale töötati kaitsepolitsei poolt 2002. aastal Saksa okupatsiooni ajal sõja- ja genotsiidikuritegusid ning inimsusvastaseid kuritegusid toime pannud isikute väljaselgitamiseks Saksamaa Liitvabariigi Freiburgi, Koblenzi ja Ludwigsburgi arhiivides läbi ligikaudu 5000 lehekülge mitmesuguseid huvipakkuvaid Teise maailmasõja aegseid originaaldokumente. Osa neist dokumentidest on või saavad lähiajal uurijatele koopiatena kättesaadavaks Riigiarhiivi fondides Tõnismägi 16. Läbitöötatud materjalid ei ole viinud mitte ühegi Eestist pärit kahtlustatavani.

2002. aasta suvel avaldati Eesti ajakirjanduses terve rida artikleid seoses eestlaste võimaliku osalemisega juutide massimõrvas Valgevenes Novogrudoki linnas. Poleemika tõstatas Simon Wiesenthali Keskuse Iisraeli büroo direktor Efraim Zuroff, kes andis oma Tallinna-visiidi ajal kaitsepolitseile üle 16 väidetava sõjakurjategija nimed.

Riigiarhiivist leiti haruldased dokumendid

Nimekirjas toodud mehi ühendas asjaolu, et nad olid kuulunud Schutzmannschafts-Front-Batallion 36 (eesti keeles 36. rinde-kaitsepataljon või 36. politseipataljon) koosseisu ning pälvinud Stalingradi all Punaarmee vastu võideldes II klassi Raudristid. Teise maailmasõja sõjasündmustes ilmselt ebapiisavalt orienteeruv Zuroff aga seostas nimetatud autasude omistamise eestlastele ekslikult juutide mõrvamisega Novogrudokis 7. augustil 1942. Kaitsepolitsei keeldus Zuroffi avalduse alusel kriminaalmenetlust alustamast.

Vaatamata keeldumisele kontrollis kaitsepolitsei omal initsiatiivil täiendavalt pataljoni (sõja)tegevuse kronoloogiat ja üksikasju vältimaks uusi võimalikke põhjendamatuid süüdistusi kõnealuse väeosa sõdurite aadressil. Lisaks Eesti arhiividele töötasid kaitsepolitsei uurijad intensiivselt ka Saksamaal. Tehti kindlaks, et 36. rinde kaitsepataljoni suhtes algatati Saksamaal uurimine juba 1966. aastal. Muu hulgas saatis Saksamaa tollasele NSV Liidule õigusabipalve, saamaks informatsiooni pataljoni koosseisu kuulunud isikutest ja ülesannetest Valgevenes.

Nõukogude uurimisorganite vastus annab lühiülevaate pataljoni tegevusest ja paiknemisest. Tsiviilelanike vastastes aktsioonides osalemist Nõukogude uurimisorganid ei nimeta.

Nõukogude dokumendi kohaselt osales pataljon partisanivastases võitluses Valgevenes, valvas sõjavange Ukrainas ja osales lahingutes Venemaal Stalingradi piirkonnas (samad faktid tuvastas kaitsepolitsei ka 2002. a suvel). 36. rinde-kaitsepataljoni suhtes Saksamaal tehtud uurimine ei tuvastanud pataljoni osalemist inimsusvastastes või sõjakuritegudes.

Ka Eesti Riigiarhiivist hiljuti leitud 36. rinde-kaitsepataljoni staabidokumendid ei sisalda mitte mingeid andmeid pataljoni osalemisest Valgevene massimõrvas. 36. rinde-kaitsepataljoni sideohvitseri hauptman Gierhake 16.08.1942 kuupäeva kandvas ettekandes Idaalade Korrapolitsei ülemale on kirjas, et pataljoni rakendatakse partisanivastases võitluses ning pataljoni liikmetest on surma saanud üks ja haavata kaks võitlejat.

Rahulike tsiviilelanike suhtes rakendatud operatsioonidest aruanne ei räägi. Samuti pole mitte üheski aruandes märgitud osalemist juutide arreteerimistel, eskortimistel või mahalaskmistel. Samal ajal on 15.09. 1942 aruandes kirjas, et pataljoni ülesandeks Ukrainas on sõjavangilaagrites nr 312 ja 385 töötavate vangide valvamine. Pataljoni sideohvitser ei ole pidanud vajalikuks peita seda tegevust “partisanivastase võitluse” katte taha. Kui pataljoni ülesannete hulgas oleks olnud Novogrudokis sealse geto valvamine või kui pataljon oleks olnud sellesse tegevusse kaasatud partisanivastase võitluse kõrvalt erandkorras, oleks see kindlasti sideohvitseri ettekandes kajastunud.

Nagu eeltoodust nähtub, tegeleb kaitsepolitsei põhjalikult ja intensiivselt mõlema okupatsioonireĻiimi kuritegude uurimise ning võimalike süüdlaste väljaselgitamisega, uurides samuti ka eestlaste võimalikku seotust väljaspool Eestit toimepandud inimsusvastaste või sõjakuritegudega. Kaitsepolitsei ei tee nimetatud kuritegude uurimisel erandeid ega eelistusi ei kuritegude toimepanemise aja ega koha, ei kuritegusid sooritanud isikute rahvuse ega usutunnistuse suhtes. Ajaloolise tõe ja süüdlaste väljaselgitamisel ei allu kaitsepolitsei mitte mingile survele ega lase end kaasa kiskuda väljastpoolt Eestit lähtuvatest propagandakampaaniatest. Kõik kaitsepolitseile laekunud avaldused lahendatakse seadusega ettenähtud korras võrdsetel alustel.

Ainus elav tunnistaja toetab kapot

Kaitsepolitsei ajaloolaste väiteid kinnitab ka 36. politseipataljoni tõe-näoliselt ainus elav võitleja, 77-aastane Vassili Arula.

“Kinnipeetute mahalaskjateks olid sakslased ja hallide kätistega mustas mundris poolakad. Võib-olla aetaksegi nüüd poolakaid eestlastega segamini,” rääkis Arula augustis Eesti Päevalehele.

Arula sõnul oli 1942. aasta augustis 36. pataljoni ülesandeks valvata Valgevenes Novo-grudokis endisi Poola kasarmute hobusetalle vangidega, kelle seas võis olla ka juute. “Ma tean ka seda kohta, kus neid maha lasti. See oli linna lähedal ühe järvekese ääres, kus meie ujumas käisime,” meenutas Arula. “Jutud liikusid ringi ja ka meie kõrvu jõudis, et just juute viidi mahalaskmistele.”

Arula juttu kinnitab ka riigiarhiivis Tallinnas säilitatav 36. pataljoni ajalugu, mille pani 1943. aasta kevadel kirja pataljoni ülem Riipalu. Tegemist on ühega vähestest usaldusväärsetest dokumentidest vaidlusaluse pataljoni tegevuse kohta.

Ainus, kes peale Zuroffi viitab eestlaste võimalikule osalemisele Novogrudokis juutide tapmisel, on president Lennart Meri asutatud inimsusvastaste kuritegude uurimiskomisjon.

Nõukogude vastuluure NKVD ülekuulamismaterjalide põhjal väidab komisjon, et 36. pataljoni esimene kompanii tegeles juutide mahalaskmisega Novo-grudokist 15 kilomeetri kaugusel ning teine kompanii valvas Novogrudoki getot ja eskortis juudid laskmispaigale.

NKVD materjalide väärtus on aga kaheldav, sest vähemalt ühe tunnistaja, Rudolf Mäeoru kohta on teada, et tema ütlused 36. pataljoni sõdurite osalusest juutide tapmisel sai NKVD relvaähvardusel. EPL

e-kaubandus konverents
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare