Teada on, et juba väga ammustel aegadel saatis üks edukas Hiina siidivabrikant poisikesi metsa ilusaid kirevaid liblikaid püüdma. Vabrikant istus, silmitses liblikaid ja kombineeris nende ilusaid tiivavärve ning mustrirütme siidkangale.

Idee loodusmuuseumile liblika abil sponsorit otsida saadi mõned aastad tagasi Baieri riiklikult loodusmuuseumilt. Saksamaal anti sponsorile võimalus ristida teadusele uuena kirjeldatav loomaliik – valida anti konna, ämbliku, liblika ja käguvaablase vahel – sponsorile meeldiva nimega.

Möödunud aasta alguses hakkas esmakordselt Eestis ühele Ecuadorist püütud liblikaliigile vaderiks Läänemaal asuv Oru kool. Nime panemise õiguse eest sponseeris kool osaliselt muuseumi järgmist, Borneo ekskursiooni.

“Ma olin väga meeldivalt üllatunud. Pakkumine oli eeskätt mõeldud eraisikutele. Poleks osanud arvata, et mõni kool võiks sellest kinni haarata,” oli Põllumajandusülikooli vanemteadur Jaan Viidalepp hämmeldunud.

Oru kool pani liblikale nimeks Oospila orula. Nime jõudmiseks teaduskäibesse vormistas Viidalepp liigi kirjelduse artiklina, mis avaldati välismaal, rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjas. Lisaks saab nime esitaja endale liblika originaalfoto ja viis äratrükki teadusartiklist.

Oru kooli õpilastelt ja õpetajailt nime saanud liblika püüdja, Eesti Loodusmuuseumi liblikakollektsioonide hooldaja Aare Lindt ennustas, et viiekümne või saja aasta pärast on järeltulevad põlved liblikateadlastele ja nende tegevuse rahastajatele tehtu eest tänulikud.

“Iga päev hävitatakse maailmas tohutul hulgal metsi. Troopika elustik on suures osas kolinud elama puuvõradesse. Mahasaetud haruldaste puude peal pesitsevad haruldased liigid. Puud kasvavad, või kasvatatakse heal juhul kunagi tagasi. Liigid, mis puudel elunesid, ei taastu enam iial, kui nende elupaikade asemele tühjad kohad tekivad. Tuleviku entomoloogidele on liblikad sama hinnalised kui kunstiteadlastele tippkunsti ‰edöövrid,” põhjendas Lindt.

Tartu linn sai

omanimelise liblika 1965. aastal

Tavaliselt annab putukale teadusliku nimetuse (perekonnanime ja liiginime) tema kirjeldaja. Ekspeditsioone tundmatut liiki tiivuliste püüdmiseks korraldatakse peamiselt eksootilistesse paikadesse, nagu Borneo, Birma, Austraalia, Costa-Rica, Ecuador, Brasiilia, Venezuela jms. Ent eksootilisse riiki sõitmine pole tingimata vajalik.

Euroopa taimestik ja loomastik on küll üsna põhjalikult läbi uuritud, kuid siiski kirjeldas Eesti Looduseuurijate Seltsi praegune president Tõnu Möls 1965. aastal teadusele varem tundmatu vaksikuliigi Eestist, sellele pandi nimeks Epirrhoe tartuensis. Hiljem on selgunud, et see liik levib liigniisketel niitudel Läänemere kallastelt kuni Lääne-Siberini.

10. novembril sõidab loodusmuuseumi delegatsioon viieks nädalaks järgmisele ekspeditsioonile Peruusse, kust Lindti sõnul on suur tõenäosus naasta veel mõne senitundmatu liblikaliigi esindajaga.