Hiljuti käis siin Juhan Parts. Ta on Euroopas väga populaarne, teised riigijuhid hüüavad teda “see ilusate tüdrukute maa peaminister” ja katsuvad Partsiga hästi läbi saada. Küsivad, et millal siis Eestist euroametnikud saabuvad, kas nad on ikka naised ja kui ilusad nad täpselt on? Parts siis seletab, et ametnikke praegu valitakse, nad kõik on naised ja väga ilusad. Selle peale plaksutavad eurooplased käsi ja on väga rõõmsad, et Eesti ikka nõustus Euroliitu tulema.

Eriti keerles neil päeval Partsi ümber Tony Blair. Ükspäev sattusin peale, kui nad kahekesi mingit kirja kirjutasid. Blair algul ehmus, kui mind nägi, aga Parts ütles, et härra Oravat võib usaldada ja siis Blair seletas, et Juhan aitab tal kirjutada kirja eesti naistele. Ja et proua Blair ei tohi sellest midagi teada saada, jumal hoidku selle eest!

“Ei ole minu asi temale ette kanda,” vastasin mina. Blair rõõmustas ja hakkas jälle Partsi nügima.

“Kirjuta, et ma olen blond!”

“Sa ei ole blond,” ütles Parts.

“Noh, seda pole lihtsalt praegu näha, aga ma olen loomulik blond tegelikult,” seletas Blair. “Ja kirjuta, et ma olen rikas ja mul on suur auto!”

Parts kirjutas seda ja veel ühte-teist, Blair aga piilus üle ta õla, kihistas naerda ja kordas:

“Yes, yes! Yes, yes!”

“Sohh, valmis!” ütles Parts lõpuks. “Nüüd kirjuta alla!”

“Ei, kirjutame ikka koos, ma üksi ei julge,” itsitas Blair. “See on sul selline... päris kelmikas...”

“Tead, naistele meeldib, kui on natuke rõve.”

“Ihihihii!” naeris Blair. “Eks ta meeldib jah. Aga kirjutame ikka koos! Juhan, eks?”

“Hea küll, kirjutame,“ lõi Parts käega. “Minul pole midagi karta, ma olen poissmees.”

“Hihihii,” kihistas Blair. “Mina natuke kardan küll proua Blairi...”

“Julgust! Jänesed šampust ei joo!”

“Mida ma ometi teen! Mis mul arus on! Oh ma ei tea, mis minuga sün-nib!” edvistas Blair ja kirjutas koos Partsiga alla. “Saada ära, Juhan! Las minna! Õnged sisse!”

Nad saatsid kirja ära ja kihistasid veel tükk aega postkasti juures.

Eesti poliitika siin Euroopas on hetkel tõesti väga edukas.