Kiri: Kaitseala linnas

Rohelisus, kunagine raadiomast - need sümbolid kaunistavad ühe linna vappi ja lippu. Muidugi on see linn Türi.

Kaugemal aga ei teata, et linnas asub omapäi arenenud loodusala, mis on inimesest puutumatuna seisnud oma 30 aastat. Tekkis see ligi kahe hektari suurusele jõesaarele. Saar ise sündis linnast läbivoolava jõe suure kääru õgvendamise tulemusena. Kased, lepad, pajud, kuused, rinnuni ulatuvad rohttaimed, arvukas putukaasustus, värvuliste kuningriik. Kümmekond aastat tagasi asusid saarele koprad, kelle tegevuse tulemusena muutus saare võsamets läbipääsmatuks dzhungliks. Praeguse lumekatuse alt käivad omi jälgi näitamas haavikuemandad, rebased ja teisedki väikeloomad.

Kõik see asub sadakond meetrit eemal metsatööstuse laoplatsi kraadest ja mõnikümmend meetrit linna peatänava sõidukimürast. Milline näeb aga see "loodusekonserv" välja, ütleme, mõnekümne aasta pärast? Kas jääb puutumatuks, tulevastele põlvedele kaemiseks, kuidas loodus meieta hakkama saab? Kas ei võiks olla selline puutumatu looduspaik igas linnas?

KARL SIIMON

Türilt