Kiri kuu pealt
Kirjutan teile sellepärast, et olen suures hädas. Sattusin kogemata kombel kuu peale ega oska enam alla tulla.
Eks ma olen ise loll ka. Jalutasime ühel õhtul koos sõbraga ning vaidlesime kirglikult selle üle, kas loomad oskavad kõnelda. Sõber ütles, et ei oska, aga mina jällegi väitsin, et olen näinud filmi "Kolm sõpra Prostokvashinost", kus nii koer kui ka kass rääkisid puhtas eesti keeles. Sõber ütles, et see oli ju multifilm. Aga mina küsisin kohe vastu – kust sa tead, et kogu meie elu pole vaid üks suur ja lõppematu multikas? Võib-olla oleme meiegi vaid joonistatud? Lihtsalt kaks liikuvat pilti. Sõber uuris, et huvitav-huvitav, kes see meid siis tegi? Ja mina näitasin näpuga kuu peale, et vaata, võib-olla nemad seal?
Aga see oli suur viga. Juba minu vanaema manitses mind omal ajal, et Jaanike, ära näita kunagi sõrmega kuu peale, muidu kuumees võtab naksti näpust kinni ja tõmbab su enda juurde. Selle peale jõudsin ma veel mõelda, sel ajal kui ma läbi õhu kuu poole vihisesin. Meenutasin kurvalt vanaema, kes on nüüd juba palju aastaid mulla all. Sul oli õigus, memm! Aga mina olin noor ja uljas, läksin elu mõtet otsides hoogu, unustasin filosofeerimistuhinas vanad tarkused ja sain nüüd, mis tahtsin. Lendan kuu peale ja mul pole võimalik enam käia su haual lilligi kastmas. Mul oli enda pärast täitsa häbi.
Järgmisel hetkel aga olingi kuu peal. Küll seal oli tolmune! Mulle tuli meelde ühe minu tuttava ema, kes iga väiksematki tolmukübet kohe lapiga ründab. Oleks tema nüüd siin! See ettekujutus tegi mulle nalja ning mulle hakkas tunduma, et seiklus polegi nii paha. Näeb palju põnevat ja saab vedada paralleele Eestiga. Miks mitte? Iga kogemus kulub marjaks.
Kuumees vahtis mind ühe künka tagant. Mina olen loomult seltsiv ja mulle meeldib ajada juttu inimestega, kes on pärit Eestist kaugelt. Neil on hoopis teine maailmapilt kui minul ja see on väga õpetlik. Sellepärast läksin kohe, käsi pikalt ees, kuumehe poole ja tahtsin tutvust sõlmida. Aga siis selgus, et kuumees ei oska ühtegi euroopa keelt, ainult vene keelt tönkab pisut. Seda olid talle õpetanud vene kosmonaudid orbitaallaevalt Mir. Mina jällegi pole vene keeles eriti tugev. Nii ei tulnud meie jutuajamisest midagi välja. Kõige tipuks avastasin ma, et kuumees on ilmselt homo, sest ta üritas mind lakkamatult kallistada. Tegin kiiresti minekut. Situatsioon ei meeldinud mulle enam põrmugi. Vaatasin igatsevalt kosmosesse, kus nägin meie armast kodust planeeti, mille nimeks on Maa. Seal peetakse sõdu ja paljud inimesed pole eriti õnnelikud, meil pole tihti aega teineteise jaoks ja üldse oleks vaja meie elus palju asju ümber korraldada, aga siiski igatsesin ma sinna väikesele pallile. Eestisse. Tallinna. Kuumees oli mulle järele hiilinud ja ma nägin, et ta on end alasti võtnud ja seisab nüüd tolmusel künkal nagu mõni karvane Paan. Otsustasin magades püksid igaks juhuks jalga jätta.
Hommik polnud sugugi õhtust targem. Tegin pikema jalutuskäigu ning nägin ameerika astronautide jalajälgi. Asetasin oma saapa nende jälgedesse ja mõtlesin, et see on nüüd küll üks väga põnev kogemus. Aga suurt rõõmu ma siiski oma teost tunda ei saanud, sest kuumees käis mul pidevalt sabas nagu paha haigus ja häälitses kutsuvalt. Ta oli riietunud üleni musta krudisevasse nahka. No ei olnud enam kahtlustki, mis masti linnukesega tegemist on! Kui jube! Ehtne Tom of Finland! Muide, mul on soomlaste seas palju sõpru, nii et asi pole üldse rahvuses.
Soomele mõtlemine tõi kohe meelde ka Eesti ning jällegi oli platsis koduigatsus. Mõtlesin, et küll oleks vahva, kui kuu pealt saaks maa peale sõita trammiga. Ning see idee tegi mu tuju kohe jälle heaks. Jah, mõelda vaid! Kosmosetramm! Rööpad tuleks sättida Linnuteele ning väike roheline marslane oleks konduktoriks. Trammis sõidaksid kosmonaudid ning noored, kes on otsustanud proovida oma õnne kodust kaugel. Ma arvan, et ka mina ostaksin kosmosetrammi pileti. Või koguni kuukaardi! Kuukaardi kosmosetrammi! Alles mõni aeg hiljem avastasin, et tegemist on sõnamänguga. Mõtlesin muigel sui kõigile neile inimestele, kes koduses Tallinnas käivad ringi, taskus kuukaart ega mõtle hetkekski sellele, mida see sõna tegelikult tähendab.
Püüdsin puänti kuumehele ära seletada, kuid tema ei viitsinud mind isegi kuulata, vaid võttis saapasäärest lusika ning hakkas lurinal tolmu sööma. Ei, ausõna, ikka väga tahaks kuu pealt alla! Mul on maa peal mitu tööd pooleli. Muidugi, kiiret pole. Vahel lihtsalt tuleb leida aega ka selleks, et lugeda üle merelained. Või selleks, et kuulata vaikust.
Kuumees näppas mult täna öösel kingad, pani endale käte otsa ja käib nüüd neljakäpakil nagu koer. Ilmselt on ta nõrgamõistuslik.
Tervitades, Jaan Kuult
