Järsku viirastub vaatajale kesk lõõma hiigelnaine. Selline, keda kujutab Kaljo Põllu oma võimsatel soomeugri ürgilma litodel. Meie Ürgema lamamas kesk merd, juuksed loksuvad vees, rindadelt voolavad jõed, kõhul looklevad teed, veenuse kingul kasvavad kuused. Hiigelnaine lamab ja ... põleb. Ta ihult lahvatab leeke, tõuseb suitsu. Kas inimeste inkvisitsioon looduse kallal, anno domini 2006? Ürgema piinlemas meie püstitatud tuleriidal. Ema silmast valgub pisar.

Metsaülema ängistus

Pisar voolab ka metsaülem Koidu Simsoni silmanurgast, kui ta ütleb: “Midagi sellist pole ma 1968. aastat alates näinud.” Nii kaua on naisel metsamehe staaÏi. ”Pole teid, pole sihte, rabas pole tilkagi vett, vaid tuli ... T-u-h-a-t hektarit puutumatut loodust.” Metsaülema käsi peatub kaardil. “Siit algas, ju korjati murakaid või kukeseeni, muid võimalusi pole ...” Metsaülema käsi kaardi kohal väriseb pisut.

“Olime nädalavahetusel Kurtna järvedel, püüdsime ohjeldada lõkete tegemist ...” räägivad väsinud politseinikud. Ja jätavad vaid enese teada selle mahlaka folkloori, millega neid selle eest ristiti. Praegu saavad nad kord tunnis sohvritelt sõimata, kuna takistavad autode pääsu palangutsooni.

Hädakellade koor

Kopterimootor lõugab, tiivik lagiseb, murdes teed läbi põlevast maast tõusvate tossulaamade. Korraga on tunne, et taeva taustal paistva Kuremäe kloostri kellad hakkavad lööma. Või on need Iisaku kellad, või Jaama küla? Või Jõhvi omad? Või kõik kõigi Virumaa nurga kirikute kellad laulmas reekviemi Eestimaa pinnale? Kõll-kõll-pomm-pomm. Nii on nad sajandeid kajanud, kui häda käes.

All mööduvad mudamülgasteks saanud laukad, neitsilikku rabapinnasesse kistud tuletõkkekraavid, söestunud salud. Kõrvus taovad kellad. Oh seda valusat laja.

Plekikäärid räsivad tuletõrjevooliku otsa. Naks, plekk vallale. Teisal haaravad uued käed otsa, kinnitavad teistmoodi klambri, mis haakuks Soome abimeeste voolikute omadega. Muidu ei saa nad Eesti metsa kustutada, sest voolikud ei haaku, liinist ei saa vett. Kalle Tammerk ja Leo Korotkov lasevad näppudel ja kääridel nobedalt käia, nende taga seisab Soome abiliste metsaminek.

“Meil on Vene, Rootsi, Soome, Norra, Saksa voolikuotsikuid, igas riigi omad isemoodi, pole raha osta ühele standardile vastavaid, seepärast asendamegi,” selgitab staabijuht Tauno Suurkivi, ise kergelt habemesse kasvanud. Tal on hea meel, et päästetööde kuuendal päeval ei lõõska päike. Ning tuul pole vali. Ta teab, et nädal veel tuleb metsas mütata. Vähemalt nädal.

Rinnaga tule vastu

Raadiosaatja ragiseb. “Saja seitsmekümne seitsmendas on lahtine tuli!” Korrapidaja küsib üle. „177! Saatke mehi!” Suurkivi küsib üle. “Mehi pole!” Telefon jätkab: “Mehi, mehi!” – “Pole mehi!!!”

Kümne minutiga on staabist leitud kaks Sillamäe ja kaks Põlva meest autodele kupatatud. “Need olid viimased. Enam pole!” Suurkivi ohkab.

Internetikommentaator loeb uudist tulekahjust. “Miks ei kasutata kaitseväge, meil on tuhandeid mehi võsas peesitamas!” Mürgine kommentaar lendab internetti uusi kommentaare koguma. Loomulikult teavad kodus arvuti taga istujad kõige paremini.

“Rinnaga tuld ei võida,” kostab Suurkivi nukralt naeratades. “Võime panna ka kuus meest üht voolikut hoidma, sellest tuli paremini ei kustu. Meie pudelikaelaks on veevarustus ja voolikud. Kogu Eesti voolikutagavara on siin,” nendib Suurkivi, kui võtab puusalt piuksuva raadiosaatja.

Lätlaste kopter laskub Sruuga jõe kohale, täidab veekoti ja lendab suitsulaamadesse seda tühjendama. Pühapäeval taevas olnud kolme kopteri asemel on esmaspäeval lendamas vaid üks. Soomlaste oma saabub õhtu hakul. Eesti oma on lihtsalt untsus. Taevast kostaks taas kui üle tiivikulagina kõlav kirikukellade laja. Kõll-kõll-pomm-pomm.

Hilinenud süvendus

Justkui hiigelsuur, Spielbergi kolefilmist pärit krabi, ronib süvendusmasin välja Struuga jõe roostikust. Plekkpõrnikas lõugab ja ragistab, veereb mudalaamade peale, sisse ei vaju.

“Viimaks, mitukümmend aastat me ootasime,” kostab Jaama külavanem Konstantin Mot‰jonok. Samas kaldal, kiriku taustal möirgab päevi näinud pumbaauto, imeb 110 liitrit vett sekundis, saadab kilomeetrite kaugusele tulekolletesse. Voolikud – punased ja hallid – vonklevad külatänaval ja metsas kui hiigelmaod.

“Rääkisime aastaid: Struugat vaja süvendada, Narva jõega siduvad kanalid avada, aga tuldi alles nüüd, kui jõeski hakkab vesi otsa saama,” kostab kurblik külavanem. Ta ei mäleta enam, mitu päeva pumbaauto ta aiaväravas lõugab. Koeral on stress ja külarahvas käib kirikurtorni aknast vaatamas aina ligemale hiilivat tossumüüri. Kui kirikukell praegu kajama panna, kas kostaks selle hääl üle pumbaauto lõugamise?

“Issand, mul on hirm, kui õue tulen, ei saa hingata, siit jääb tuleni kilomeeter,” kostab Jaama küla veerel elav Maria Lotta. Püüab peenraid rohida, aga silm peatub peenrast enam metsa tagant tõusval suitsumüüril. “Lisaks on voolikutrassid vales kohas ning külarahvale ei jagata piisavalt teavet,” kostab hirmul memm.

Tema naabri Dimitri Botšini poeskäik venis pikemaks. Iga kohtujaga ju vaja sajandi palangut arutada. Ja leida, et “poisid rabelevad hoolega, egas nad tuld külla lase.”

Kilomeetri kaugusel kasenoorendiku veerel, kesk suitsu, seisab Viljandimaa pritsimees Rein Grentsmann. Tema juures saab voolik otsa, sammugi taganeda ei tohi. Selja taha jääb Narva–Tallinna kõrgepingeliin. „Kui tuli jõuab sinna, siis ...” Kogemustega pritsimees sõnu ei pritsi. Ligi ööpäev vahetust ootab ees.

Taevas lõgiseb kopteritiivik. Kui lätlaste masina rattad viimaks maad puudutavad, astuvad sealt välja imelike silmadega tulevaatlejad. Tundub, et kõigi peades kajab hädakellade lõputu laja.

Suvitajad saadeti koju tagasi

•• Eile oli kustutajaid 90. Appi saabus 23 Soome päästjat.

•• Põlenguala esmaspäeval ei laienenud. Endiselt on tulekoldeid neli korda neljal kilomeetril, otseselt põleb tuhat hektarit. Tulekollete pindala ulatub paarist hektarist kuni paarikümne hektarini.

•• 60 protsenti palangualast on varustatud voolikuliinidega. Paigaldatud on 11 kilomeetrit magistraalliini, mis peaks tagama veevarustuse enamikus olulistes töösektorites.

•• Pühapäeva pärastlõunal korraldasid vallajuhid koostöös politsei ja piirivalvega inimeste informeerimise põlengualast lõunas asuvas Keetsemani aianduskooperatiivis. Inimestel paluti majapidamistest ajutiselt lahkuda.

•• Metsapõlengust Agusalus teatati 12. juulil, siis hinnati põlengu pindalaks umbes 35 hektarit. Tuule tugevuse ja suuna äkilise muutuse tõttu väljus tulekahju 15. juuli õhtupoolikul kontrolli alt ning levis mitme erineva suurusega tulekoldena hinnanguliselt tuhandele hektarile.

Samal õhtul esitas päästeamet abipalve Soome ja Läti päästeteenistustele.