-Eile kirjutas geikristlaste kogu juhatuse liige Heino Nurk Päevalehes arvamusloo, milles kutsus kirikut olema tolerantsem homode vastu. Kas kristlus ja homoseksuaalsus võivad kuidagi kokku käia?

Me ei suuda luua täiuslikku maailma ja kirik seda ka ei taotle. Nõnda kuulub siinses maailmas patt iga inimese, kaasa arvatud iga kristlase igapäevaelu juurde.

Ka homoseksuaalsus oma erinevates avaldumisvormides on Piibli sõnul patt nagu ka igasugune muu abielurikkumine, vargus, mõrv, hingamispäeva mitte pühitsemine.

Iga kristlane, kes on teinud pattu vajab jumalasuhte säilitamiseks oma süü tunnistamist, kahetsemist, andekspalumist, võimaliku kahju hüvitamist ja meeleparandust. Alles siis võime loota Jumala armule.

-Rootsi kirik on jõudnud homoseksuaalsuse aktsepteerimiseni. Kas EELK peaks neid eeskujuks võtma? Millised on peamised riskid seoses sellega?

Rootsi kirik ei ole selles küsimuses saanud EELK-le eeskujuks. Vastupidi, EELK ja teistele Balti piiskoppidele lisaks on homoseksuaalseid suhteid hukkamõistvad seisukohad avaldanud Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud ja EELK Kirikukogu.

Kui rääkida riskidest, mis kaasnevad homoseksuaalse praktika võimaliku heakskiitmisega kiriku poolt, siis on neid palju. Olgu siin esile tõstetud üks, millele harva avalikkuses tähelepanu juhitakse. Kiriku poolt on kuritegelik kuulutada inimestele sõnumit, et patt ei olegi enam patt ja põhjendada seda kuulutust sealjuures Jeesuse kõikjaleulatuva armastusega.

Kui armastuse sünonüümiks saab kõikelubatavus, võib järgmisena tõstatuda ühiskonnas näiteks küsimus, et samuti kui homoseksuaalsed suhted, tuleks moraalselt heaks kiita ka seksuaalsuhted täisealistest õe ja venna või täisealiste laste ja vanemate vahel tingimusel, et on olemas vastastikune nõusolek ja tahe.

Kahju ju kellelegi ei sünni, ja pealegi leidub selliseid armu- ja abielusuhteid ajaloos hulganisti!

-Kas on mingit vahet kui kirikuõpetaja ütleb avalikult, et ta on homo või kui ta varjab oma suundumust? Kui ta varjab oma tegelikku suundumust, siis kas tal on õigus kiriku liige olla ning tegutseda vaimulikuna?

Pikka aega alkoholist hoiduda suutva alkohooliku „suundumus“ ei takista tal töötamast alkoholipoes või baarileti taga seni, kuni ta ei hakka uuesti jooma. Teisisõnu, määrav on inimese tahe, mille kindlus võib olla isikuti erinev, kuid ei sõltu sellest, millised on tema seksuaalfantaasiad.

Oma vaimulikutöö on pidanud aastakümnete jooksul jätma kas ajutiselt või lõplikult nii alkohoolikutest, kui ka abielurikkujatest vaimulikke. Reeglina ei ole nad oma teguviisi avalikult õigustanud.

Eksimused antakse andeks, kui neid tunnistatakse, kahetsetakse ja meelt parandatakse. Kui ekslikust käitumisest saab põhimõtteline normkäitumine, mida avalikult õigustatakse ja propageeritakse, kohustab kirikuseadus kiriku juhtkonda midagi ette võtma.

-Kuidas suhtuda naistesse vaimulikena?

Paljuski tingituna vaimulike puudusest, asus EELK ordineerima naisi vaimulikeks 1967. aastal ja teeb seda jätkuvalt.