Ma tänan härra Lassi ja surun tugevasti tema kätt 30. detsembril 2003 Eesti Päevalehes avaldatud artikli “Linnavalitsuse saamatus on loodusõnnetus” eest.

Täiendaksin artikli pealkirja sõnaga “pässlik” – s.o. pässlik loodusõnnetus. Sest loodusõnnetus ise on võimas ja vääramatu, siin oli aga tegu pässlikusega – ülima saamatusega.

Liikusin 22. detsembril Tallinnas autoga keskhommikust alates. Kesklinnas hakkasid ummikud tekkima juba sellel ajal. Ometi lund peaaegu ei sadanud, oli vaid tuul. Olukord oli algul arusaamatu. Siis selgus, et lihtsalt eiratakse liikluseeskirja § 158 ja § 115 – ei tohi sõita ristmikule ummikuohu tekkimisel ja segada trammiliiklust. Keelajaid või korralekutsujaid loomulikult ei olnud. Ja seda kesklinnas! Endla tänava viadukti alla oli katusega kinni jäänud poolhaagis-autorong. Huvitav, kui kaua seda seal liiklustakistusena hoiti? Paar tundi hiljem oli seal igal juhul olukord endine. Vabaduse väljakult läksin jalgsi mööda Pärnu maanteed Tondile, endise Kalevi kommivabriku juurde. Sest midagi peale jalakäijate praktiliselt liikuda ei suutnud.

Mitte ühtegi liikluse korraldajat ega politseivärvides masinat mina ei silmanud. Kaos oli täielik! ARS-i maja juurest mööda Pärnu maanteed Tammsaare teele allakeeramise kohani venisin autoga tund aega. Ja sealt edasi oli Pärnu maantee järsku vaba! Korgi sellel kohal põhjustasid suured veokid ja nende vahele kiilunud sõiduautod.

Teatasin asjast ka politseile ja sain enda üllatuseks vastuse, et nad teavad sellest, kuid ei saa midagi teha ja linnavalitsus ei reageerivat kuidagi.

Mida ikkagi oleks saanud teha ja oleks pidanud tegema isikud, kes selleks palgatud ning kellele me maksumaksjatena sugugi mitte väikest palka ei maksa.

Esiteks – rangelt korrale kutsuma liikluseeskirja rikkujad. Seda kohe ummikute tekkimise alguses.

Teiseks – abistama veokite juhte. Selleks ei ole vaja tingimata ainult võimsaid väljatõmbamise masinaid – lund ei olnud ju tegelikult palju. Mõnikord piisab, kui tagada veokitele ruumi hoovõtuks ja manööverdamiseks. Kui on piisavalt ruumi, saavad veokid ka üksteist abistada. Kergemaid sõidukeid on võimalik mitmekesi liikuma lükata.

Kahjuks ei tekkinud minu nägemisulatuses stiihilisi initsiatiivgruppe. Need, kes pidid asja korraldama, seda ei teinud, näidates oma ülimat saamatust. Ja nii tekkisid tropid, mis halvasid kogu linnaliikluse.

See ei olnud paratamatus, nagu võib järeldada 5. jaanuari 2004. a Päevalehes ilmunud hr Kaintsi samasisulisest kirjutisest. See oli saamatus ja tegemata jäetud töö.

Linnaametnikud peavad olnut avalikult arutama ja mitte ajama udu nagu seni.

Jaan-Peeter Taklaja