Kodu-käija Runneli filmi kannab vaimsus
Neljapäeva pärastlõunal sai Solarise keskuse Apollo raamatupood Tartu vaimu täis, kui Hando Runnel jutustas seal dokfilmist, mille temast on teinud Andres Sööt.
Andres Söödi film „Kodu-käija” on jõudnud DVD-plaadile ja raamatukauplusse müügile. Esimesed uudistajad omandasid juba esitluse ajal plaadi, millel on kultuurilooline väärtus.
Hando Runnel tunnistas dokfilmist rääkides oma peategelase rolli ja ütles, et „pärast filmi valmimist ma nagu ärkaks üles ja tuleks filmist välja ja ei saa aru, kumb on tõelisem, kas film või filmist väljatulek.”
Runnel jätkaski esitlusel dialoogi, mida ta pidas filmikaadrites oma teekaaslastega elus. Iseloomustas esitlusele tulnud kolleege Kalle Kurge ja Asta Põldmäed. Meenutas ühist reisi Väinamere saartele, mille ta oli teinud koos Andres Söödiga veel ajal, kui Vene piirivalve kedagi sinna eriti ei lubanud.
Dokfilm „Kodu-käija” on üles võetud 2009. aasta suvel ja seal on jäädvustatud hetked, mida Runnel saadab mööda eri kohtades eri inimestega. Film on kui tagasivaade Runneli elule. Lisaks filmile on kaante vahel veel teinegi plaat, sinna on kokku kogutud 19 filmi mitte mahtunud episoodi, millel on ka oma kultuurilooline väärtus.
„Juba õige mitu aastat tagasi mõtlesin, et peaks Hando Runnelit rohkem kaamera ette saama,” rääkis Andres Sööt filmi sünnist Eesti Päevalehele. „Tegin kirjastuse Ilmamaa jaoks jooksvat kroonikat ja võtsin üles materjali ilma tagamõtteta sellest filmi teha. Kui ma temaga vihjamisi rääkisin võimalusest film teha, siis ta erilist vaimustust üles ei näidanud ja ma jätsin asja soiku.”
Kõik on loomulik
Andres Söödi tahtmisel on oma kultuurilooline põhi. Et Nõukogude ajal juhtis paljuski kaameraid ka kommunistliku partei ja valitsuse käsi ja Runnel polnud võimude juures heas kirjas, on temast audiovisuaalset materjali meie arhiivides, võrreldes teiste meie kultuuri suurkujudega, väga tagasihoidlikult. Nüüd tehtud film korvab paljuski selle vajakajäämise.
Kuidas siis ikkagi filmi tegemiseks läks? Prantslased ütlevad: otsi naist. Andres Sööt: „Kui tähistati Hando Runneli 70. juubelit Ateena keskuses, olin minagi seal kaameraga jäädvustamas. Krista Aru küsis siis minult, kas teen dokfilmi Runnelist. Ma vastasin, et ei tee, teeks küll, kui saaks peaosalise nõusoleku. Krista ütles, et tuleb teha, ja võttis mul käest kinni, viis Runneli juurde. Kolme minuti pärast oli filmi tegemine kokku lepitud. Naisterahval õnnestub pehmeksrääkimine kergemini.”
Runnel tunnistas Söödi vändatud teose talle hingelähedaseks. „Ma olen unistanud sellest, et eestlastele omane filmikeel oleks rahulik, aeglase kaamera liikumisega. Kui ma nägin Juri Lotmani filmiklubis, kus omal ajal näidati keelatud filme, Alain Resnais’ „Möödunud aastal Marienbadis”, siis mõtlesin, et just selline peaks olema eesti film. Umbes samas vaimus on ka Söödi töö. Kaamera jälgib vaikselt, peategelane räägib, kõik on loomulik.”
Eespool öeldu ei tähenda, et filmis dramaatika puuduks. Filmile panevad tugeva punkti kaadrid Runneli sünnikodust. „Selles filmis on palju eluloolist,” ütles Andres Sööt. „Runneli kodukoha näitamine koos tema seal olekuga on oluline. Seos maaga on Runneli jaoks tähtsam kui mõne teise isiku jaoks.”
