KODU LAULVATE LIIVADE MAAL Ruhnu – ideaalne kodupaik
Kuressaares terendas elupaik vanematega ühise katuse all, Tallinnas võis kõige enam arvesse tulla räämas ühetoaline korter Tartu maanteel trammitee ääres. Kuid siis pakkus elu noortele sootuks isemoodi võimaluse. Märdile hakkas kohalikus ajalehes Oma Saar silma kuulutus, et Ruhnu muuseumi vajatakse direktorit. Ta konkureeris – ja võitis! Nii tõmbasidki Märt ja Luise pealinnaplaanidele kriipsu peale ja otsustasid luua kodu tillukesele maalapile keset Riia lahte. Praegu elavad nad mere taga juba kolmekesi, sest nüüd kasvab peres ka Martha-Liise – valge kahupeaga tüdrukutirts.
Ruhnu on ideaalne kodupaik
Märt ja Luise ei jõua oma toonast saarele asumist küllalt kiita. “Ruhnu on fantastiline,” ütlevad mõlemad. “Siin on inimese eluks ideaalne keskkond – puhas õhk, kaunis loodus, imeilus rand, kus liiv palja jala all nii isesuguselt krudiseb, et seda on hakatud kutsuma laulvateks liivadeks...”
Ruhnu muistsest hülgeküttide kultuurist on päris palju säilinud. Samas on vanaga läbi põimunud läbinisti tänapäevane elukorraldus.
Kõrvuti neljasaja aasta vanuse puukirikuga uhkeldab metsa veeres hiljaaegu remonditud heledast täispuidust siseviimistlusega raamatukogu, riiulitel moodne kirjandus. Internetipunkt asub kõrvaltoas. Arvutivõrgus ripub ka meretaguse maalapi kodulehekülg.
Nõukogude ajal kustusid Ruhnus kõik lambid, raadiod ja telerid igal õhtul kell kümme ning saar mattus hommikuni sügavasse pimedusse, sest sadama lähistel voolu teha müdistav veeuputuseelne tankimootor pandi ööseks seisma. Nüüd võivad saare elanikud juba ammu elektrivalgusel ööpäev läbi särada lasta. Peaaegu kõigis Ruhnu kodudes on telefon, peale selle kõrgub saarel mobiilsidemast, mis on ligi kolm korda nii kõrge kui saare senine “rekordiomanik”, eelmisel sajandil Prantsusmaal valmistatud osadest kokku pandud majakas.
Liisu talu ootab turiste
Märt ja Luise peavad saarel Liisu turismitalu, mille katuse alla on mahutatud ka pisike pood. “Alustasime tööriistalaenutusega, aga nüüd tahaks selle ära lõpetada,” ütleb Märt. “Kasutame tööriistu ise nii palju, et nende majast välja laenamine muutub üha keerukamaks. Pealegi kulub nende kordategemiseks üsna palju aega ja raha, sest võõras inimene ei hoia ju ühtegi asja nii nagu oma jagu.”
Sellest, et tööriistad talus pidevalt kõvasti vatti saavad, annab tunnistust ka Liisu talu väljanägemine. Peale ilusasti välja ehitatud sauna uhkeldab hoovinurgas kaks toredat punase katusega suvemaja puhkajate tarbeks.
“Tellisime Saaremaalt laevatäie roogu, see peaks täna kohale jõudma,” räägib Luise. “Tahame aida korda teha. Võtame lahti, vahetame pehkinud palgid välja ja paneme uue rookatuse peale.” Sellegi varjualuse kavatseb pererahvas suvitajate jaoks kohandada.
Kuid rookatus pidi ju hirmkallis olema? “Eks ta natuke ole küll, ruutmeeter maksab nii 300 krooni,” tunnistab Märt. “Aga uhke on see ikka ka. Kui korralikult teha, peab vastu terve eluaja.”
Nutika uuenduse on noored sisse viinud poes. Nimelt annab Luise sealt soovi korral ka raha – Liisu talu pood tegutseb nagu sularahaautomaat! Kunde ulatab naeratavale poemüüjale oma pangakaardi ja ütleb, kui palju raha vaja läheb. Sada, kolmsada, viissada... Hädaline ongi õnnelikuks tehtud.
Viletsavõitu transport ja joogivee nappus
Ruhnu suurimaks probleemiks peavad Märt ja Luise viletsavõitu transpordikorraldust.
“Inimesed helistavad ja tahavad saarele tulla, aga võta näpust – suvel käib laev vaid korra nädalas, teisipäeviti, ja lahkub juba samal ööl,” kurdab Luise. “Tõsi, kaks korda nädalas tuleb Ruhnule ka lennuk, kuid sellest, vähemalt suvisel ajal, ei piisa.”
Luise kinnitusel oleks neile kõige kasulikum, kui laev saabuks reedel ja lahkuks esmaspäeval. “Siis saaksid puhkajad saarel rahulikult ringi vaadata ja ka kohalikel inimestel oleks rohkem teenistust.”
Reis mere taha sõltub tihti ilmast. Mõnikord, kui torm väga tugevaks läheb, võib esialgu lootusrikkalt alanud sõit pärast parajat vintsutamist taas lähtekohas lõppeda. Sest kapten laseb nähes, et asi liiga kirjuks kisub, laeva lihtsalt ringi keerata. Siis ei jää reisijatel üle muud, kui varuda kannatust ja oodata ilma paranemist.
Teine suurem mure saarel on puhta joogivee nappus. Suvekuudel kipub suurem osa küla kaevudest tühjaks jääma ning ka vee kvaliteet on allpool arvestust. Ent see on omakorda vesi poepidajate veskile.
“Suvel läheb kõige paremini müügiks puhas joogivesi,” ütleb Luise ning Märt lisab: “Algul oli päris naljakas saarele vett vedada. Aga nüüd on inimesed poest vee ostmisega ammu harjunud.”
Veekriisist aitaks üle saada paar korralikku puurkaevu. Kuid vald on esmatähtsaks seadnud hoopis uue koolimaja ehitamise. “Kui jalad veel pisut kõvemini maha saame, tuleb vist hakata ise kaevu puurimisele mõtlema,” lausub Märt.
Meri kutsus külla
Ülemöödunud suvel käis Ruhnus Eesti president Lennart Meri. Saarel ringi kõndides päris ta kohaliku eluolu kohta. Ühel hetkel otsustas ta ootamatult etteantud suunast kõrvale pöörata. “Oot-oot, mis katused need seal paistavad? Läheme õige vaatame lähemalt.” Ja pööras otsejoones Korsi talu õuele.
Korsi talu on Ruhnu muuseumi vanaaegsete hoonete kompleks, mida juba aastaid tasapisi ennistatakse. Märt on muuseumi direktorina asja eestvedaja.
Nii sai ta presidendiga jutule. Viimasele meeldis hakkaja noormees sedavõrd, et lubas ta endale külla kutsuda.
President Meri pidas sõna: Märt koos abikaasaga saigi ametliku kutse pidulikule vastuvõtule Estoniasse.
“Ma arvasin, et president oma lubaduse ära unustab, aga näe, meeles pidas,” tunnustab Märt. Ruhnust palus Meri vastuvõtule veel vallavanema, kooli direktori ja ühe piirivalvuri. Viimase selle eest, et noormees jalamaid puu otsa ronis, kui president tahtis õuna saada.
“Presidendi vastuvõtul käia oli muidugi suur au,” ütleb Luise. “Pildistada seal küll kahjuks ei lubatud, aga meil õnnestus sellegipoolest salaja üks võte teha.”
Riigi esimene mees käis Ruhnus ka 1921. aastal. Siis ootasid teda poolpõlenud ja lagunenud paadisillal kolm vanemat ruhnlast, kel kõrgete külaliste auväärsusest vähematki aimu polnud, kirjutas 1926. aastal ajakiri Kaitse Kodu. Ametnikud püüdsid kohalikele selgeks teha, et riigivanem Konstantin Päts i s e on tulnud saarega tutvuma. Ruhnlased aga ei saanud või ei tahtnud eesti keelt mõista. “Kes see riigivanem ikka on?” pärisid nad kahtlustavalt. Riigi ees seisis nende teadmist mööda keiser.
Sügisel saabub rahu
Septembris, mil suur suvitamine läbi, hakkab Ruhnu elu taas rahunemise märke ilmutama. Vahva laev Arabella, mis suvi läbi saare ja muu ilma vahel ühendust peab, lõpetab sõitmise ja jääb vaid lennuk. Kuid ega noored tahagi eriti kauaks ja kaugele kodunt ära minna. Sest sügisel algab saarel tagasihoidlik seltsielu ja muud pimedama aja toimetused.
“Esimestel sügiskuudel seeditakse veel suve lõppu,” lausub Luise. “Talve poole hakkab külarahvas üksteisel rohkem külas käima ja aega jääb ka ühiseks meelelahutuseks.”
Saare noored on rahvamajas teinud lastele jõuluks näitemängu ning muidki vigureid.
“Noored on meil hästi tragid,” kiidab Luise. “Igav ei ole siin küll mitte kunagi. Peale kooli ja lasteaia tegutsevad tantsutrenn ja laulustuudio. Ja kui veel uus koolimaja peaks valmis saama...”
Sügisel armastavad Luise ja Märt seenel ning marjul käia. Seeni olevat Märdi jutu järgi mõnes kohas koguni nii palju, et “istu maha, tee noaga enda ümber ring, ja ongi korv täis”.
“Mõnikord käime mere ääres tormi vaatamas,” räägib Luise. “Kui laine lööb üle muuli, nii et... Lapsed on siis muidugi hiigla põnevil. Teinekord oleme koguni päris märjaks saanud, aga hirmsat moodi lõbus on kah olnud.”
Au sees tervislik elulaad
Märt ja Luise leiavad, et inimese heaolu ja õnn peitub suuresti tervislikus ja sportlikus eluviisis. Luise on raudselt esimene ruhnlane, kes kevadel ujuma läheb, ning sügisel viimane, kes veest välja ronib. Märt ütleb, et naine on üleüldse mõne koha pealt omamoodi hull. Ja eriti hull hea tervise järele.
Kui õhtuti vähegi aega, käib Luise rannas jooksmas. “Tavaliselt jooksen tund-poolteist ja käin ujumas,” ütleb Luise. “Olenevalt ilmast. Ja tujust. Aga mõnikord jalutan lihtsalt mere ääres, imetlen laineid ja vahin niisama pilvi.”
Valdek Kiiver
fotod: erakogu
