Koerade jõulukingitus võtab ilmet
Tallinna kodututele koertele Saku valda ehitatav uus varjupaik avab valvetelefoni ja kolib Sauelt ümber hulga koeri veel enne detsembri lõppu. Eesti Loomakaitse Selts leiab, et kui koertele on jõulukingitus lubatud, tuleb lubadus kindlasti täita.
Laagrist kilomeeter Saue poole saeveski lähedal paiknev 0,5 hektari suurune varjupaik on ajutine alates selle rajamisest 1991. aastal ja pole kuigi hästi liigendatud. Lörtsine sügis-talv sunnib varjupaiga 200 asukat kahlama pori ja sopa sees. Kapsad, soolikad ja muu kõhutäitegi veavad penid suvalisse õlehunnikusse.
Varjupaiga veteran, kolme jalaga must Tuti uudistab külalisi luusselõikava loomakisa saatel. Koht haiseb. "Kahekesi oleme siin täna," naeratab talitaja Endla raudväravat kolksuga kinni lüües. Igal värava taha jääval koeral on oma lugu - mõnel pikem, mõnel lühem. Kusagil on peremees ka neil koertel, kes aeda sisse minna ei taha ja lähedalasuvate põõsaste all kössitavad.
Pimedaks läheb varjupaigas vara. "Ma ausalt seda koera siia jätta ei tahaks," vaatab Mercedese roolist tõusnud moodsate prillidega härrasmees kahele poole. Tema paari päeva eest leitud kõhn dobermann saab omaniku enne lagunevasse kuuti ja kisklejate sekka jõudmist.
"Tüdrukute sõbrannal suri koer ära, äkki on teil linnakoera kutsikat," uurib kaks noort neidu varjupaika sõidutanud isa. Endla sõnul kutsikatega viimasel ajal eriti muret ei ole. "Kolmel emal on poja ja mõni veel," arvutab ta ja paneb inimestele südamele, et kutsikaid, kel veel silmi peas pole, varjupaika tuua ei maksaks. "Mitte alla kahe kuuseid," ütleb Endla.
Varjupaiga populaarseim tõug on endiselt rotveiler, ses suhtes on aastad vennad. Erinevalt rotveilerist, kes Laagri ubrikus vaid paar päeva veedab, elavad afgaani ja vene hurdad samas lausa aastaid. "Keegi millegipärast ei taha," kehitab talitaja õlgu.
Pärnu maanteest teisele poole, Saku valda rajatav varjupaik sunnib koeraarmastajad kergendatult ohkama. Pikk rohelise katusega maja, vihma ja lund pidav põgenemistakistustega plankaed, hoogsalt torusid paigaldavad töömehed. "Ma korra käisin uudistamas, ei tea, vist hakkavad varsti valmis saama," pihib läheduses elav vana naine. "ümbrus on veel räämas."
Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liikme Neddy Krameri sõnul on uues varjupaigas juba olemas nii vesi, ühendamist ootav telefon kui ka kanalisatsioonikaevud. "Kui vene sõjavägi ära läks ja ala Kaitseliidule valvata anti, põletati siin pidevalt kaableid ja tõusid suitsusambad," hindab Kramer ümbrust. Torud ja juhtmejupid vedelevad platsil tänini.
Endise Vene sõjaväe radarijaama territooriumist üks hektar hakkab edaspidi ulualust pakkuma kuni 150 neljajalgsele. Varjupaiga hoone ainus soe koht on esialgu köögis. Pliitide all praksuva tulega toas tehakse tulevikus koertele süüa.
"Enam ei pea välikatlas kivide peal vaaritama," kinnitab Kramer. Samas hoonetiivas hakkab tegutsema valvetelefon, madal koertevann ja tuba kutsikatele. Teine tiib antakse rendile firmale, kes tahab pidada 50-60-kohalist loomahotelli, veterinaar-keskust ja tegeleda dressuuriga.
Sel nädalal elas uues varjupaigas viis koera. Suurem laar penisid tuuakse ühest vallast teise enne jõule ning paigutatakse vastavalt soole eraldi aedikutes soojadesse kuutidesse. Ketti lähevad ainult kaklejad või muidu kurjad.
"Saue vald tahab meist ruttu vabaneda ja aitab tehnikaga. Saku vald on abiks moraalselt ja juriidiliselt. Tallinna linn on asjast samuti väga huvitatud, kuna uus varjupaik lahendaks palju muresid," märkis Kramer. Kasse ei kavatse varupaigatöötajad koerte tõttu samuti unustada, kuna eriti nende loomade imago vajab parandamist.
"Kassi võrdsustatakse rotiga, kuigi ta on tegelikult tore koduloom. Tunnistan, et meil pole aega olnud selle valdkonnaga tegeleda," ütleb Kramer. Kõrvuti koerapüüdjatega hakkab järgmisest esmaspäevast Tallinna teedelt ja tänavatelt kodutuid loomi ära korjama kassiauto.
PIRET PEENSOO
