Kogu elu üleminekuajal


Jaan Kross on öelnud iseenda kohta: “Ma olen terve elu – vahest ehk natuke pingutatultki – katsunud endale tõestada, et mina küll see mees ei ole, kes oma tööga hakkama ei saa.“

Luuletaja ja ajakirjanik Kalev Kesküla lisas sellele Krossist kirjutades: “Kas see polegi eestluse põhi? Mõne-kümne aasta pärast ei ole enam kedagi, kes mäletaks “eesti aega“, aga kõik haritud inimesed teavad, kuidas Kross seda mäletas.”

“Jaan Kross on Kalamaja mees. Ta pole siin küll sündinud, aga oma mälu algusest kuni Tartusse ülikooli minekuni elas ta siin. See oli Eesti ajal. Ta elas otse kalasadama kohal kalda peal, Suur-Patarei tänavas Ilmarise vabriku teenistujate (tema isa oli meister) majas. Aga tolle tänava tagumine ots libiseb ometi kaldast alla ja lõpeb halli vangimajaga,” kirjutas Kesküla 12 aastat tagasi toona Krossi 75 aasta juubeli puhul. “See tänav ongi minu telg olnud – majast, kus ma elasin, vanglani, millega mul kah tublisti tegemist tuli,” on öelnud Kross ise.

Jaan Kross on mõned aastad tagasi ühes intervjuus öelnud: “Mul oli normaalne, väikekodanlik eesti perekond, ma olin ainuke laps. Isa töötas tehases Ilmarine (...), oli seal peamehaanik. Ema oli koduperenaine. Mu vanemad ei jõudnud kahjuks diplomini. Isa töötaski insenerina ilma diplomita. Aga nad olid mõlemad küllalt mõtlemishimulised inimesed, neil oli janu teadmiste järele. Minust pidi saama inimene, kes nende unistused teoks teeks.”

Samal teemal:

Ellen Niit on oma kaasat viis aastat varem iseloomustanud nii: “Ta ei ole suurte sõnade ja igaveste tõotuste mees. Nähtavasti on elu keerdkäigud teda ses suhtes ettevaatlikuks teinud. Kui meie kokku saime, ei olnudki ta enam nii verinoor. Kaks eelmist tõemeeli elatud elu, kaks suurt õnne ja kõik muu seljataga. Ka kaks vangipõlve, laagriajad ja Siber.”

Milline inimene oli Kross?

“Mitu minetatud ametit õigusteaduskonna dotsendist ja rahvusvahelise õiguse spetsist alates laagri vildikuivataja ja söerikastaja, Krasnojarski krai kolhoosiaedniku, puutöökoja töölise ja telliskivi vabriku labidamehe kaudu kirjamehe nii määratlematu ja ebakindla ametikohani välja, kui seda kohaks saab nimetadagi. Mis aidanuks neis olukordades tõotused ja vanded.”

Küsimusele, mis võiks olla Krossi kingisoov, vastas Ellen Niit toona: “Pestud aknad. Kord ja süsteem raamatukogus (koduses) ja isiklikus arhiivis. Heakorrastatud elukeskkond. Vaba Eesti. See viimane muidugi eriti.”

Neli aastat tagasi on Jaan Kross Avita kirjastuses ilmunud “Persona” raamatus avaldatud intervjuus öelnud: “Ma loodan, et ma pole liiga nõudlik, aga teatud mugavus on mulle siiski vajalik.” Sealsamas nimetas ta end küllaltki helgeks skeptikuks. “Huumor pole mulle võõras. Mulle meeldib naerda, kuigi anekdootides leian ma harva midagi naermisväärset. (…) Olen üpris pragmaatiline ja arvestav. Isegi olmes.”

Raskeimad aastad – vanglas

Küsimusele, milline eluperiood on tema elus olnud raskeim, vastas Jaan Kross: “Raske öelda. Kui ma väidaksin, et mu elus oleks olnud veel raskemaid hetki kui vangla-aastad, siis see oleks vale. Loomulikult on kõige rängem see, mida ma pidin vangina üle elama. Ainus, mida ma kindlalt tean, on üpris naljakas tõsi-asi, et ma olen kogu elu elanud üleminekuajal.”

Vanglas jõudis Kross istuda nii Saksa kui ka Nõukogude okupatsiooni ajal.

1955. aasta kohta, mil ta oli kodus tagasi ning sündinud oli tema esimene tütar Kristiina, kirjutas ta “Kallites kaasteelistes”: “Tähendab, mul oli ju nüüd nii-hästi kui kõik olemas. Olin uuesti Eestis, selle rahva seas, keda ma siiamaani süüdistan kõige labasemais pattudes ja küündimatustes, aga kes siiski on ainus rahvas, kelle hulka ma kuulun.”

Ilma kirjatööta poleks Kross end hästi ette kujutanud

Küsimusele, kes oleks Kross olnud, kui ta poleks kirjanik, vastas Kross: “Prantslane küsis inglaselt: “Kes sa oleksid, kui sa inglane ei oleks?” Inglane vastas: “Siis ma teeksin kõik, et inglaseks saada.” Kui ma kirjanik ei oleks, siis ma oleksin arvatavasti kultuuriajaloolane, kirjutaksin midagi.”

Veel on ta öelnud: “Mul pole kunagi iseenda seltsis igav. Põhiline, millest ma mõtlen ja mida ma ei taha kaotada, on mu rahu. Ma ei taha, et see mult ära võetakse. Selleks et säilitada oma töövõime, on mul vaja aeg-ajalt ühiskonnast eralduda.  Mitte pikalt – ajutiselt.”

Loe veel

Ligi kolm aastat tagasi vastas ta intervjuus Põhjaranniku küsimusele, kas ta arvab, et siinpoolsuses lõpeb kõik: “Üsna naiivne oleks uskuda, et meie siin olemise lõpuga lõpeb kõik.”

Jaan Krossi kolm peret: kaks Helgat ja Ellen, neli last ja kasupoeg

Jaan Krossi elus oli kolm naist: kaks Helgat ja Ellen. Helgad on jõudnud igavikku lahkuda enne teda, Elleni saatus oli käia suurmehe kõrval läbi pika elu kuni viimseni.

Jaan Krossil on neli last: teisest abielust Helga Krossiga (Roos) keeleteadlane ja tõlkija Kristiina Kross ning nahakunstnik Maarja Undusk, julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross ja filmiprodutsent Märten Kross abielust Ellen Niiduga. Krossi ja Niidu peres kasvas ka Elleni poeg esimesest abielust psühholoog Toomas Niit. Naiste kohta üldisemalt on Kross öelnud vanamoodsal moel: “Ma arvan, et naised on maailmas niivõrd oluline element, et neid ei ole tarvis kirjanduslikult kujutada.”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare