Kohtla-Järve võimud jätsid mehe ilma päranduseks mõeldud majast
Üle kahe aasta käib Kohtla-Järve mees Oleg Buhdruker kohut Kohtla-Järve linnavolikoguga, kes on tema isa päranduse juba kaks korda peremehetuks varaks tunnistanud.
Oleg Buhdrukeri selgitust mööda suri isa 1996. aastal, mistõttu isa asutatud erafirma Veski tegevus katkes. Alles 2005. aasta suvel saatis ta Ida-Viru maakohtusse avalduse arvata Veski vara pärandvara koosseisu. Avaldust ei võetud aga menetlusse – juriidiliselt polnud firmat likvideeritud, mistõttu pole võimalik vara pärandiks arvata.
Sellal kui Oleg Buhdruker erafirma likvideerimismenetlust alustas ja ajas, ei jäänud Kohtla-Järve võimud aga käed rüpes ootama. “Tahtsin 2005. aasta 7. septembril minna isale kuuluvasse hoonesse, kuid lukk oli vahetatud, uks oli kinni keevitatud,” meenutas Oleg Buhdruker. Linnavalitsuses sai ta jutule majandusnõunik Harri Andrejeviga, kes arvas, et kindlasti on tegu arusaamatusega.
Stiilne ja omapärane hoone
Samal päeval aga tegi linnavolikogu otsuse, et Sõnajala 5 hoone on peremehetu vara ja kuulub linnale. Otsuse tegi volikogu Oleg Buhdrukeri sõnul tund pärast seda, kui ta linnavalitsuses käis ja teatas, et on hoone omanik ning tegeleb erafirma likvideerimisega.
Kuid Buhdruker ei teadnud, et Jõhvi kutsekeskkooli direktor Artur Seppern oli volikogule teinud avalduse, et tahab teha muuseumi ja soovib selleks osta just Sõnajala 5 hoonet. Selle soovi üle pole ka midagi imestada, sest sammastega, Stalini ajal ehitatud ühekorruseline hoone on stiilne ja omapärane.
Buhdruker palus kohtul Kohtla-Järve linnavolikogu otsus tühistada ning Tartu halduskohus seda ka tegi. Kuigi probleemi lahendus näis peituvat just erafirma likvideerimises, tekkis Viru maakohtu määrusega järjekordne tõrge – äriregistris puudub termin “erafirma”. Nemad olid individuaaltöötajad, keda tänapäeval nimetatakse füüsilisest isikust ettevõtjateks ja kelle puhul pole likvideerimist ette nähtud.
Buhdruker on nõutu – selleks, et isa vara saaks erafirma varast tema omaks, nõuti erafirma likvideerimise menetlust. Kohtumäärusest aga selgus, et seda ei saa teha. Linnavolikogu oma tahtmist ei jätnud. Mullu 26. septembril tegi ta jälle otsuse, et hoone on peremehetu.
Buhdruker esitas seejärel halduskohtule kaebuse otsuse kohta. “Ma ei oska enam midagi ette võtta. Kui käisin linnapea Solovjovi juures, küsis ta vaid, kes on minu jurist,” kurtis ta.
Volikogu ei jäta oma jonni
Buhdrukeri maja saaga
Aastaid seaduslikke auke
•• 1992. aastal asutas Kohtla-Järve mees Nikolai Buhdruker erafirma Veski.
•• Kaks aastat hiljem ostis ta linnalt Ahtme linnajaos asuva endise postkontorihoone kaupluse rajamiseks.
•• 1996. aastal erafirma omanik suri ja äritegevus katkes.
•• Jõhvi notar Ülle Mesi tõendas 1997. aasta jaanuaris seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusega, et erafirma omaniku vara pärija on tema poeg Oleg ja pärandvara hulka kuulub ka erafirma Veski.
•• 2005. aasta 1. märtsil leidis Kohtla-Järve linnavalitsus, et Ahtme linnaosas asuva ühekorruselise 250-ruutmeetrise hoone osas tuleb alustada peremehetuks tunnistamise menetlust.
•• 7. septembril tunnistas volikogu hoone peremehetuks varaks.
•• 21. veebruaril tühistas Tartu halduskohus volikogu otsuse.
•• 2006. aasta 26. septembril tegi Kohtla-Järve linnavolikogu otsuse, millega tunnistas Ahtme linnaosas aadressil Sõnajala 5 asuva hoone uuesti peremehetuks varaks.
