Kohus: ajaleht ei pea varem ilmunud artiklit kustutama
Eesti Päevaleht teeb tänasest oma internetiväljaandes taas avalikuks 23. detsembril 2004. aastal Sirje Kingsepast ilmunud artikli „Feminist ja sotsialist, aga mitte kommunist”. Riigikohtu määrus ja sellele eelnenud Eesti Päevalehele õiguse andnud ringkonnakohtu otsus lõpetas ligi kaks aastat kestnud vaidlused Sirje Kingsepa ja andmekaitse inspektsiooniga (AKI) teemal, kas inimesel on õigus nõuda temast kirjutatud artikli eemaldamist ajalehe internetiväljaandest.
Eesti Päevalehe peatoimetaja Lea Larini sõnul on tegemist olulise ja pretsedenti loova otsusega, mille kõige tähtsam osa seisneb selles, et kui inimene on oma vabal tahtel ajalehele intervjuu andnud või arvamusartikli avaldanud, siis ei saa ta piltlikult öeldes päev hiljem oma sõnu tagasi võtta ega nõuda tema enda kaasabil valminud artikli internetiväljaandest kustutamist. „Lisaks on Sirje Kingsepa puhul tegu tihtipeale avalikkuses esineva ja pidevalt valimistel kandideeriva inimesega, mis muudab juhtumi eriti kurioosseks: kujutagem ette, kui teisedki poliitikud või avalikus elus osalejad samuti toimiksid ja hakkaksid nõudma oma intervjuude kustutamist,” selgitas Larin. Peatoimetaja sõnul vastas Eesti Päevaleht seetõttu Sirje Kingsepa kui ka AKI nõudmisele artikkel veebiarhiivist kustutada eitavalt. Ühtlasi otsustati toonase Ekspress Grupi juristi Ülar Maapaluga selle juhtumiga kohtusse minna, saamaks selgust, kust jookseb mõistlikkuse piir isikuandmete kaitse seaduse tõlgendamisel ja rakendamisel.
Kuus aastat vana lugu
AKI põhjendas eile oma varasemat ettekirjutust Eesti Päevalehele sellega, et isiku ja ta lähedaste eraelule keskenduva artikli igikestev avalikustamine internetis ei ole otstarbekas ja selle deaktiveerimisega otsingumootoritele (millega nt Google’i abil poleks artikkel leitav) ei oleks ajaleht mingeid kulusid kandnud. Inspektsioon rõhutas oma vastuses, et nende ametkond sekkub inimeste eraelu kaitseks ega tegele poliitiliste kommentaaride ja ühiskondliku debatiga avalikes asjades. Teiseks ei tegele nad ajalooga ehk juba avaldatu retušeerimisega, vaid jätkuva avaldamisega.
Eesti meediaväljaanded on saanud mitmeid sarnaseid taotlusi inimestelt ja organisatsioonidelt, kes soovivad internetist eemaldada nende kommentaare või kirjutisi.
Kaks aastat tagasi jõustunud isikuandmete kaitse seadus (IKS) tehti Eesti Päevalehe peatoimetaja sõnul ilma ajakirjandusorganisatsioonide või -professionaalidega konsulteerimata, mistõttu ei ole seadus just kõige õnnestunum.
„Seaduses sisalduv nõue kustutada tagantjärele internetiarhviidest vanu artikleid, mis sisaldavad isikuandmeid (s.t lihtsalt inimese nime või fotot), on tagasiulatuva jõuga – mis on iseenesest absurdne. Rääkimata sellest, et see muudab nii ajakirjandus- kui ajaloouurijate töö mõttetuks – mida täna välja uurime ja kirjutame, seda homme kustutame,” selgitas Larin.
Vaba ajakirjandus on Larini sõnul saanud kasvada ja areneda paarkümmend aastat, muutunud professionaalsemaks ja selle aja jooksul on ajakirjanduseetika arenenud. „On ka juhtumeid, kus tänaste arusaamadega vaagides tunnistame, et mõni näiteks 1990-ndatel ilmunud artikkel ei oleks sellisel kujul täna ilmunud, peamiselt on siin tegu kannatajate ja ohvrite nimede avaldamisega, millest ajakirjandus praegu hoidub. Neil puhkudel oleme vabal tahtel inimeste palve peale tagantjärele nimed initsiaalidega asendanud.”
Peatoimetaja sõnul pöörduvad ajalehe poole palvega tagantjärele oma nimi kustutada peamiselt ikka need isikud, kelle elus on midagi varjata, olgu siis tegemist kordasaadetud kuriteo või pettuse-kelmusega. „Ma ei pea õigeks säärast pidevat nimede kustutamist, eriti arvestades seda, et mitmed riigi enda tegevused, näiteks Riigi Teataja või kavandatava karistusregistri avalikustamine ei ole sugugi kooskõlas sellega, mida nõutakse ajakirjanduselt,” ütles ta.
2004. aastal tegi Eesti Päevalehe ajakirjanik persooniloo toonase Vasakpartei uuest juhist Sirje Kingsepast, kes rääkis meelsasti oma elust ja vaadetest. Neli aastat hiljem pöördus ta Eesti Päevalehe poole sooviga eemaldada see kirjutis internetiväljaande arhiivist. Päevaleht keeldus, kuna loos ei ole midagi eksitavat ja andmed on avalikustatud kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. AKI tegi pärast kaebuse saamist Eesti Päevalehele ettekirjutuse-hoiatuse, millega kohustas lõpetama internetiväljaandes artikli avalikustamise. Eesti Päevaleht vaidlustas andmekaitse inspektsiooni otsuse Tallinna halduskohtus, kuid see jättis ajalehe kaebuse rahuldamata. Tallinna ringkonnakohus tühistas tänavu aprillis halduskohtu otsuse ja andis antud vaidluses õiguse Eesti Päevalehele. Asi päädis riigikohtu määrusega, mis jättis jõusse ringkonnakohtu otsuse.
Advokaat:
vastupidine otsus olnuks vastuolus põhiseadusega
•• Eesti Päevalehte kohtus esindanud vandeadvokaat Mari Männiko, mis oleks juhtunud siis, kui Tallinna halduskohtu otsus oleks jäänud jõusse?
Tegemist on spekulatsiooniga, sest see otsus ei jäänud õnneks jõusse. Kui tõesti nii oleks olnud, siis oleks Eesti andmekaitsealane praktika ajakirjandusvabaduse piiramisel vastuolus nii Eesti põhiseaduse kui ka Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa inimõiguste kohtu senise praktikaga ning tõenäoliselt oleks siis pidanud õigust otsima sealt.
Mis saab, kui AKI jätkab lõplikust lahendist sõltumata senist praktikat?
AKI hilisem praktika pigem järgib ringkonnakohtu seisukohti. Vastupidisel juhul on ilmselt ka edaspidi oodata analoogseid kohtuvaidlusi.
Kommentaar
Sirje Kingsepp
soovis artikli kustutamist internetist
Kuidas saab inimene aastaid hiljem tulla mõttele paluda ajalehel tema persoonilugu internetiarhiivist ära kaotada? Kõik ju teavad, et on inimesi, kelle käsul võivad lood internetist ära kaduda. Nii räägitakse, kuigi ajakirjanikud kinnitavad, et pole olemas nii mõjuvõimsat isikut, kes suudaks neid sõnavabaduse pühadust rikkuma sundida. Kus on tõde ja mis on sõnavabadus?
Miks mulle ei meeldi, et minust on lõbus lugu internetis? Olid ajad, mil inimesel oli vaid tema oma nägu ja ajalehti trükiti paberile. Nüüd on võimas tööriist Google, kust võib leida selliseid pikantseid jutukesi, et loe ja imesta.
Loomulikult teenib ajakirjandus skandaalimaiguliste juttudega, kuid ma ei soovi, et iga guugeldaja leiaks, et tolles persooniloos kirjeldatud Ida-Virust tulnud, ägedat poliitilist karjääri tegev ja poolkriminaalseid seiklusi otsiv lüpsja olen mina. Tegelikult olen ma palju igavam ja too lugu räägib Tuuli (ajakirjanik Tuuli Koch – toim) fantaasiatest.
Toimetuse kommentaar selgituseks: artiklis ilmunud info rääkis Sirje Kingsepp ise ajakirjanikule ning see ei ole Tuuli Kochi fantaasia.
