Kohus tegi autovaraste jõugu kohta otsuse

 (22)
Kohus tegi autovaraste jõugu kohta otsuse
----

Tallinna linnakohus langetas teisipäeval otsuse 10 mehele, kes aastatel 1995-2001 varastasid autosid, müüsid neid välismaale või endistele omanikele tagasi.

Kohus määras järgmised karistused:

Boriss Denissovile (36) ja Vitali Makarenkole (28) 3-aastase vangistuse;

Georgi Muradovile (23) 5-aastase vangistuse;

Dmitri Kondrašinile (29) tingimisi 3-aastase vangistuse 3-aastase katseajaga ja Aleksandr Nekrilovile (40) tingimisi 1-aastase vangistuse 2-aastase katseajaga

Aleksandr Gruškod (36), Aleksandr Volosevitšit (39) ja German Pjankovi ( 30) karistas kohus erineva pikkusega vangistustega, mida ei pöörata osaliselt täitmisele, kui süüdimõistetud ei pane katseajal toime uut kuritegu:

Aleksandr Gruškod 3-aastase vangistusega, millest kuulub kandmisele 2 aastat ja 13 päeva (ülejäänud aeg on kantud eelvangistuses), kui Gruško paneb 3-aastase katseaja kestel toime uue kuriteo;

Aleksandr Volosevitšit 1- aastase vangistusega, millest kuulub kandmisele 13 päeva (ülejäänud aeg on kantud eelvangistuses), kui Volosevitš paneb 3-aastase katseaja jooksul toime uue kuritegu;

German Pjankovi 3-aastase ja 6-kuuse vangistusega, millest kuulub kandmisele 1 aasta 11 kuud ja 11 päeva (ülejäänud aeg on kantud eelvangistuses), kui Pjankov paneb 3 aasta jooksul toime uue kuriteo.

Kõigilt kohtualustelt mõisteti riigi tuludesse 2160 krooni sundraha, samuti tuleb neil hüvitada kannatanutele tekitatud kahju.

Eelpoolnimetatud kohtualustest mõisteti Boriss Denissov, Aleksandr Volosevitš, German Pjankov, Aleksandr Gruško, Dmitri Kondrašin ja Vitali Makarenko mitmes autovarguse episoodis tõendamatuse tõttu õigeks.

Samal põhjusel mõisteti kaks ülejäänud kohtualust, Valeri Bubnov (36) ja Andrei Bergman, (28) neile esitatud süüdistustes (salajasele vargusele kaasaaitamine ja salajane vargus suures ulatuses) täielikult õigeks.

Eeluurimisel rikuti kriminaalmenetluse nõudeid ja anonüümse tunnistajana kasutati sisuliselt süüdistatavate kaassüüdistatava ütlusi (kel seaduse kohaselt puudub kohustus tõtt rääkida ja anda ütlusi iseenda vastu), seetõttu leidsid prokurör ning kaitsjad, et taolisi ütlusi ei saa arvestada kohtukõlbulike tõenditena. Kohus oli selle seisukohaga päri. Seda enam, et nimetatud anonüümne tunnistaja kirjutas kohtule avalduse, milles ta ei kinnita oma kohtueelselt antud ütlusi.

Kohus arvestas karistuste määramisel ka seda, et osa kohtualuseid on pikka aega olnud eelvangistuses. Oluline on, et nad võimalikult kiiresti asuksid hüvitama kannatanutele tekitatud kahju, mis väga pika vangistusaja puhul ei ole võimalik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare