Kõik lähevad jaanipäevaks Saaremaale. Isegi lätlased

Reede hiline pärastlõuna Virtsu sadamas ei jäta mingisugust muljet, et tegemist võiks olla jaanipäevale eelneva reedega.

Piletimüügi ees on püsti punane telk, kust saab ootuse ja nälja leevendamiseks grill-liha osta. Kutid, kes toiduputkat peavad, on särgid kõrvale heitnud ja päevitunud tumepruuniks. Kuid ei ole aega šašlõkki nautima jääda, järjekord liigub liiga kiiresti. Kuivastus on umbes kolm ja pool autot.

Päev enne jaanilaupäeva trahvib kohalik politseinik soojenduseks kahte noort ja üsna mõru näoga tüdrukut, kes ilma kiivrita rattaga sõitmise eest külapoe juures vahele võeti.

Jaanilaupäev on suve sellele ajale ebatüüpiliselt soe. Taevas sõuavad üksikud rünkpilvetupsud, kuid nad ei ole piisavad, et isegi mõnda harva varju maapinnale heita. Kuressaare on unine ja hingab pühapäevases rütmis, puhkuse režiim on alanud. Suurima saare pealinnas hakkavad silma soomlaste numbrimärgid, koondunud peaasjalikult keskväljaku ja käsitööturu ümbrusesse ja palistavad spaade parklaid.

Linnast välja suunduvatel teedel on liiklus tihedam. See on vist üks ürgeestlaslik komme, et jaanipäevaks peab maale minema. Mingi tasakaal, mida peab otsima. Rannakarjamaad ja madalad kadakatega pikitud väljad annavad parima vaate kaua horisondi kohal kõlkuva päikese nautimiseks. Seekord näitab end ka pannkook-kuu.

Soojendus on tähtsaim osa

Enne õhtust tuletegemist ja vorsti-grill-liha manustamist on aega teha väike tiir Saaremaa läänepoolsetel aladel. See on piisavalt kaugel tsivilisatsioonist, et tunduda õige ja mahtuda stereotüüpi, mis nii armsaks ja omaks on saanud. Linnas ei oleks praegu üldse sobilik olla.

Saaremaal on tohutult palju pikki sirgeid teid. Üks pikk kruusane sirge lõikab läbi heinamaa ja võsa hiljuti Eesti ilusaimaks külaks nimetatud Karala juurde.

Lõunases kuumuses on küla justkui talveunne mattunud. Ükski koer ei haugu, kedagi ei ringi askeldamas, õhtuks ette valmistamas. Kruusatolm, mille auto üles keerutas, settib vaikselt kuumas suveõhus maapinnale ja jätab idüllilise küla edasi tukkuma.

Näe, veel ühed turistid. Raudselt soomlased. Aga ei – hoopis lätlased trügivad kitsal kruusateel mööda, teedeatlas asjalikult näpus.

Üksik jalutaja, keskealine proua, on pealt heitnud soojendusdressi ja vallutab julgelt järjekordset lõputuna näivat sirget, suits hambus, särk näpu otsas, nahk päikesest tumepruuniks parkunud. Mõõtmatu kurbus silmades.

Mustjala poe juures lahendavad kohalikud külamehed maja varjus õlut. Istuvad ja arutavad maailma asju. “Saadeti mahla järgi, aga kust ma tean, millise ma pean võtma,” jagab kohalik kodanik joogileti ääres oma frustratsiooni kergelt gravitatsiooniga võideldes.

Soovitan diplomaatilise valikuna apelsinimahla, sest sellega ei ole enamasti pretensioone. Jäätised näpus nagu suvitusajale kohane, uurin kohalikku teadetetahvlit, mis teatab ühtlasi, et kohalik postkontor on juuli alguses kaks nädalat suletud. Töötaja puhkuse tõttu.

Vastleitud sõber poest tuleb kergelt pehmel sammul uksest välja, ilma mahlata, ühineb ülejäänud külakomiteega poest üle tee ja potsatab suits laisalt hambus rippudes äärekivile istuma.

Veere sadama kai kõrval tervitab ninna tungiv ülitugev küpse metsmaasika lõhn. Maapind punetab. Imalmagus tuttav lõhn, mis lubab ebamaist magusust ja Eesti suvele ainulaadseid maitseid, on kutsuv. Kiviklibuses rannas on vesi smaragdroheline ja ahvatlev, kuid temperatuur toob maa peale tagasi. Kalalaevad ootavad kannatlikult kai ääres vaikides merele minemist.

Läti dessant

Üllatavalt suur liiklus, Saaremaa kohta ja võrreldes päeva eelneva kogemusega, tervitab Panga pangale lähenedes. Rannajoonega koos looklev kitsas tee on täis autosid, mis kõik suunduvad pankranniku poole Saaremaa loodeosas. Ees sõidab kuus autot. Neist viis on Läti numbrimärgiga.

Muruväli on niidetud kuni täiesti panga ääreni. Müüakse kadakast ja dolomiidist suveniire ja suitsukala, muidugi ka tavalist kotletti-friikartulit, mille kaugelt ninna tungiv lõhn kinnitab, et suvi on kätte jõudnud.

Põhjalikult, peaaegu piinlikult hooldatud muruväli on vaatlus-, romantika-, ja turismieesmärki täitvaks kohaks paarikestele ja sõbragruppidele. Läti keelt kõnelevad noored miilustavad ääre teravas läheduses, trotsides ohtu, lastes kaugustesse kanduval vaatel end täielikult unustusse viia. Ka sõprade hõiked jäävad märkamata kuni nad vaid paari meetri kaugusele jõuavad.

Lageda platsi peal rannikul puhub aga tuul, mis jahutab korraliku suvekuumuse maha. Päikseline, aga petlik.

Järgmine peatuspaik, Karujärv, ei ole aga oma päikselisuses absoluutseltki petlik. Väiksematesse ligipääsetavatesse soppidesse järve ääres on end sisse seadnud lihtsalt mõnulejad ning paar telkijatki. Kõik blokeerivad ülejäänutele sissepääsu parkides auto oma vallutatud rannariba ette. Suurem rand on triiki inimesi täis.

Ühtlane kõnesumin täidab ranna, mändidealuse ja paadisillad. Nii pered kui noorteseltskonnad ammutavad d-vitamiini olles end laotanud kitsale rannaribale, keha päikese poole.

Aeg-ajalt kostub kiljatusi – mõni noormees pidas vajalikuks noort neiut kiusata talle vee peale tassimisega järvest. Heasoovlik tögamine, veemängud, võidujooksud. Noormeestel õlled näpus, mida ei panda teinekord ka vette minnes käest.

“Mairi! Tule siia!” karjub preili paadisillal suunaga järve poole. Kas Mairi jooksis, ei tea. Jooksevad lapsed, jooksevad suured mehed, plätserdades ja pritsides, sama moodi igas vanuses.

Minu kõrvale seab end sisse läti noorpaar, kes rüüpab kodumaalt kaasa võetud õlut. Pärilt Eesti piiri lähedalt, otsustasid nad vahelduse mõttes kesksuve tulla veetma Eestisse, kuna esmaspäev on vaba päev. Küsin nende jaanitraditsioonide kohta. Sama nagu meil – joomine, lõke, söömine.

“Teeme pärjad pähe ja laulame rahvuslikke laule. Meestele tammepärjad, naistele lillepärjad pähe,” selgitab tumedapäine lõunanaaber. “Eks see ole üks joomapüha, aga päris tervet päeva ikka ei jooda,” lisab noormees.

Esimene kord Saaremaal on jätnud paarile mõnusa mulje ja miks mitte ka tagasi tulla. Kuid sel suvel peab nende plaanidesse ka mahtuma Positivus festival.

Kella poole kuue paiku õhtul märkan, et rand on vaikselt tühjemaks ja vaiksemaks jäänud. Ennist valjult paadisilla peal kõrvuti istunud ja arutelu pidanud noormehed on lahkunud tegema ettevalmistusi õhtuks. Vaid mõned punaseks tõmbunud nahaga suvitajad vedelevad veel kitsal liivaribal. Päike on kuum ja soojendab ebaharilikult teravalt. Ikka veel on vaid üksikud pilvenutsakud taevalaotusel, pigem rohkem moe pärast.

Jõudes justkui lõunamaal tehtud tuurilt tagasi, võtab vaid paar minutit, et pilvevaip end lahti rulliks sinist taevast varjutama. “Noh, nagu kodumaine jaanipäev ikka,” mõtlen endamisi ja naeran, et olekski imelik, kui jaanilaupäeval ilm hea oleks.

Pahaendelised pilved koondavad end pea kohale ja võtavad horisondil tumedaid toone. Paar piiska. Nii, nüüd sajabki. Kuid ainult paar piiska. Seejärel pilved eralduvad nagu käsu peale ja lähevad mere kohale loojuvale päikesele seltsi, et idüllilisemat päikeseloojangut tekitada. Sai ka vihm linnukese kirja.

Kes jaanitulel ei ole, on imelik

Pilved taevast pühitud, koguneb vana kaluriküla rahvas küla südamesse jaanitule ümber. Suured kännud on lõkkesse veetud ja soojus kiirgab kaugele. Küll sel kevadel oli palju vett! Mine või paadiga lehmade juurde, imestab ülemetsa-naabrimees.

Nagu igale kodumaisele rahvaüritusele omane, röögib autost muusika mängida. Kui see vahepeal vait jääb, kostab kaugusest üle väljade kellegi teise bassinoote.

Küla jaanituli on aastas ainuke kord, kui kogukond traditsiooniliselt kohale tuleb. Komme on sadu aastaid vana ja kes kohale ei tule, on imelik.

Naabrimees õpetab veel, et angervaksa õitest peaks tegema teed põlvevalu raviks. “Kuressaares arst ka ütles, et nii tugevat põletikuvastast ravimit, nagu angervaks, ei ole apteegist saada,” kümme päeva ja murest prii.

Helekollane läbipaistmatu koduõlu maitseb hästi. Magus nektar lööb hetkega seest soojaks. Sääsed on nii ära söönud, et enam ei pane tähele. Soe lõkketuli virvendab valge suvetaeva taustal. Pilved on end jälle ette sättinud ja vähendavad kõige lühema öö usutavust. Tantsusammud ja lorijutt sumbuvad soojalt kadakate vahele veel mitmeks tunniks.

Ühes teises universumis saabus jaanipäev lõputute lõkkepiltide ja Instagrami-jäädvustuse näol.