„Kõike saab olema kolm korda rohkem”

Pärnu valmistub millekski suureks, ainult et seda pole kolmapäeva pärastlõunal üldises linnapildis eriti märgata.

24 tundi enne Eesti ajaloo suurima festivali Weekendi avamist on Pärnu täpselt samasugune nagu igal teisel päeval. Ainult päike paistab tavatult eredalt ja suvepealinna puhul peegeldub see inimeste riietuses. Siiski, mõni hetk eristub tavapärastest.

Kes läheb festivalile?

Terve päeva jooksul mängin inimesi jälgides oma peas sellenimelist mängu, aga päris kindel pole ma kordagi. Üks erand on aga kohe bussijaamas. Stereotüüpselt pole see vanas viieses bemmis oma neiule vastu tulnud noorhärra, kuigi ma pakuksin, et ta läheb ikka ka. Millegi jaoks on ta ju summuti vahetamise arvel raha kokku hoidnud. Festivalile lähevad hoopis kaks noormeest Tallinna-Pärnu bussilt.

See kindel veendumus põhineb viisil, kuidas nad oma Pärnus oodanud sõpra tervitavad, mitte selles, et järgmisel hetkel bussi alt magamiskotid välja kougitakse. Rusikate kokkulöömine ja silmist paistev ootus annab nad ära.