Koipsi saare lambasaaga sai jätku
“Looduskaitsealusele Koipsi saarele saabujat tervitab supelrannal poolenisti liiva mattunud lambakolp, samas kõrval on puhtaks näritud skelett...” Nii algas 10. juunil Eesti Päevalehes ilmunud artikkel, mis kirjeldas Raimo Kägu ja Kristiina Ojulandi lambakasvatuse varjupooli.
Artikli ilmumisest on möödas pool aastat. Uskusin naiivselt, et tublid keskkonnainspektorid on ammu oma pragamised praganud ja dokumendid kappi lukustanud. Aga võta näpust. Töö käib palehigis. Ja missugune töö!
“Käesolevaga palume Teil ilmuda Rammu sihtkaitsevööndis lammaste karjatamise, tara rajamise ning keeluajal Rammu sihtkaitsevööndis viibimise kohta tunnistuste andmiseks Keskkonnainspektsiooni ...” Selline kiri antakse mulle allkirja vastu kätte.
Oot-oot. Mida inspektorid minult nõuavad? Aruannet lammaste karjatamise ja tara ehitamise kohta? Aga mul pole ju lambaid ega muid pudulojuseid! Äärmisel juhul saaks mind vastutusele võtta tütre hamstri karjatamise eest. Aga hamster õues ei käi. Inspektsiooni mineku hommikul soovitavad kodused ja kolleegid igaks juhuks soojemad riided selga ja võileib tasku panna. Äkki pistetakse kohe pokri.
Selgitusi ei tule
Juhtivinspektor Piret Reinsalu on üllatunud, nähes, et minuga on kaasas Ekspress Grupi jurist Ülar Maapalu. Ülar võtab sõna. Kas pole nii, et Rein Sikult nõutakse kõigepealt selgitusi selle kohta, mida ta saarel nägi? Ja kui ajakirjanik peaks ütlema, et ta oligi saarel ja nägigi nii lambakorjuseid kui ka fekaalidega ülekülvatud majapidamisi, on vennike end sisse rääkinud. Ja seda inspektor ootabki, et algatada väärteomenetlus, põhjuseks keeluajal kaitsealusel saarel viibimine.
Inspektor tunnistab: jah, just selline plaan tal ongi. Nendib, et keeluseadus on küll natuke ebaõnnestunud, sest takistab maaomanikel oma maal ja majade juures viibimist. Aga rumalavõitu seadusesäte inspektori plaani ei takista.
Jurist Maapalu selgitab, et ajakirjanik ei saa kahjuks selgitusi anda. Sest eks ütle ju Eesti riigi põhiseaduski, et ühtegi inimest ei tohi sundida tunnistama iseenese vastu. Aga inspektsioon just seda soovib ja ootabki. Inspektor on hämmeldunud, et mitte öelda enamat. Ta põskedele tekib roosa jume. “Siis pole meil millestki rääkida!”
Majaomanike süüdistamine
Suve lõpul käisid inspektsioonis aru andmas saarel suvilaid omavad Aarand Roos ja Tõnu Kallas. Just neid häiriski saarel omanike kontrolli alt väljunud lambapidamine. Ja kuna nad ei saanud keskkonnaametnikelt mingit abi, siis pöördusid nad ajakirjanduse poole.
Roosi sõnul on tänaseks mõlema mehe vastu algatatud väärteomenetlus selle eest, et nad käisid keeluajal oma maal oma maja juures. Poleks tohtinud. “Oma maja juurde oleks ma võinud minna üksnes nii, et jätan paadi keeluala 50-meetrisest piirist välja ja ujun saarele,” nentis Roos. Ka talle oli inspektor tunnistanud, et seadus on natuke vildakas. Aga see ei seganud väärteomenetluse alustamist oma maja juures käimise eest.
Ent tagasi inspektsiooni, ülekuulamislaua taha. Küsin inspektorilt: “Mis huvitab teid enam, kas Koipsi saarel korratuste lõpetamine või nendest avalikult teatanud ajakirjaniku ristilöömine?”
Oh, vist küsisin rumalasti. Inspektor pahandab. Peab emotsionaalse loengu, et ajakirjanik püüab end seadustest kõrgemale tõsta.
Aga ma ju ei kavatsegi vastutusest kõrvale hiilida. Kuid vabatahtlikult end raudu panna ka ei lase. Ja ausalt öeldes tundub kogu asi natuke veider, et mitte öelda tobe.
Esitan inspektorile meenutuse kevadest, mil oli jutuks saarele sõitmine. Siis helistasin mitmetele keskkonnategelastele, teatades soovist kiiresti Koipsile sõita ja paludes neid kaasa. Kelleltki ei tulnud vastust, et kui on jama, läheme ja vaatame. Kõigil oli kiire muude asjadega, mitte aga saarel lambapidamise tõttu probleemidesse sattunud inimeste mure lahendamisega. Ja mis peamine: mitte keegi ei öelnud, et saarele ei tohi keeluajal sõita. Nimelt on 1. aprillist kuni 20. juulini inimeste saarel viibimine keelatud.
Pahane inspektor
Kuidas suhtuda keskkonnaametnikku, kellel on võimalik väärtegu ära hoida, aga ta ei tee seda? Kuid pingutasin vist taas mõttearendusega üle. Puna koguneb inspektori põskedele: “Kas hakkate minu peale inspektsiooni juhile kaebust kirjutama?”
Appi, ma ei soovi ühegi väärika looduskaitsja peale kaevata. Tahtsin lihtsalt õiglusele rõhuda. Ikkagi hakkab mul väga häbi ja ma püüan inspektori jutu vahele hüüatada, et ma pole paha inimene, tahan hoopis head.
Kohe tuleb kiire ja vastuvaidlemist keelav vastus: “Kõik keskkonnakurjategijad väidavad, et nad tahtsid head, aga ...” Tunnen häbenedes soovi muutuda tanguterakeseks, kes nurka peitu veereb. Järgmisel päeval pakin igaks juhuks hambaharja ja sokid ära.
Aga mis puutub Koipsil pahandust teinud lammastesse, siis Aarand Roosi andmeil püsib olukord muutusteta. Tara, mille lammaste omanik Raimo Kägu ehitas, peab hästi. Paraku on utekesed sellest teisele poole pääsenud ja uitavad jätkuvalt kogu saarel, üksnes Kägu maja ümbrusse nad ei satu. 1
Samal teemal:
“Lambakasvatus looduskait-sealal väljus loomaomanike kontrolli alt”, “Prominent ja tema lammas” EPL 10.06.
“Ojulandi lambalugu – tapame sõnumitooja” EPL 14.06.
“Koipsi lammaste skandaal vaibub” EPL 18.06.
