Kolkja ime: pärapõrgust Peipsi järve kaldal saab turismimeka

Kolkja peenardes kasvavad sibulad kõrgemaks kui Gröönimaa puud ja neljasaja elanikuga küla ise pürib kogu Peipsimaa kultuurikeskuseks.

 Peipsiääre vald on pärapõrgu, maailma lõpp. Tee lõpebki Varnja piirivalvekordoni juures ära. Edasi vaid suur soo ja Emajõe delta. Peipsiääre valda jõuab pigem kruusa- kui asfaltteid pidi ja omavalitsuse veebilehel haigutab …tühjus. Puuduvad hotel­lid, puudub tormiline ööelu ja mõnes valla kolmest pisipoest võib kaup olla kauguse tõttu kallimgi kui pealinnas Stockmanni kaubamajas. Vald justkui koosnekski ühest pikast külatänavast, mis algab Varnjast ja lõpeb Kolkjas ja mille ääres elabki enamik kaheksasajast püsiasukast. Kuigi Peipsi ääres asuvad ka Mustvee ja Kallaste linn, millel on rohkem eeldusi olla piirkonna kultuuripealinnaks ja reiside sihtpunktiks, on nende võimalused kasutamata.

Lõppematu külatänav Varnjast Kolkjani on tihkelt kultuuri täis. Varnjas on kogunisti kaks muuseumi – koduloomuuseum ja kalameeste oma, mille teeb eriliseks, et need avatakse just siis, kui külalisi on. Vaja vaid ukse kõrval olevale numbrile helistada. Lisaks Kolkja vanausuliste muuseum ning kuulus sibula- ja kalarestoran. Kunstigalerii AmbulARToorium on sisse seatud vanasse ambulatooriumi. Tegelikult on muuseum ka kogu külatänav ise oma peesitavate kasside ja suurte sibulakoormaväravatega, motorolleritel ja ratastel naistega ning aeglaselt poe poole astuvate meestega. Memmedega, kes väraval iga mööduja üle loevad, ja taatidega, kelle käed kogu aeg midagi tegema peavad. Kõik ses muuseumis elavad inimesed on turistidega nii harjunud, et tulevad kutsumatagi pildile. Ja eks omakasu ole ka mängus – äkki õnnestub kaugelt tulijaile kurki, sibulat või suisa käsitööd müüa.

Hiljuti avati külastuskeskus

Ning nüüd veel tagatippu – Kolkjas avas uksed Peipsimaa külastuskeskus! Miks just siin? Kõik, kellelt pärin, laiutavad käsi. Ju lihtsalt on nii palju oma hoidvaid inimesi. Ja vaevalt, et Peipsimaa külastuskeskuse pere­naine Aime Güsson kuue aasta eest aimas, millega ta hakkama sai, kui koos oma lastega mittetulundusühingu Piiri Peal asutas. Kivi läks veerema ja tänaseks on nende piiripealseest tegevusest sündinud vastne Peipsimaa külastuskeskus, maksumusega enam kui kolm miljonit krooni. 19. sajandist pärinev maja on praegu triiki täis vanausuliste kultuuri. Mitte et kõik seal vahetpidamata risti ette lööks, aga vene vanausust ei saa Peipsi ääres üle ega ümber. Ja nende käsitööst ka mitte. Kukekesed ja kalakesed, päikene ja sibul, koerad – kõik need sümbolid leiavad tee meenetele. Alates kas või mobiilikottidest ja lõpetades kandekottide ja linikutega. Ja sajandite taha ulatuva ajalooga pitsattrükk ehk pakutrükk, mida harrastades saab igaüks enese silmini värviga kokku määrida, samal ajal täiesti ainulaadse T-särgi või poekoti kirjata. Ja lõp­pematud lood Peipsimaa eluolust. Rääkimata sürrealistliku jalgrattaga sõitva kaheksakantmütsiga Rändur Rääbise piltidega meenetest. Just sellest kalast peab saama kogu Peipsimaa tunnusmärk. Aime tütar Kairi Villemson igatahes läheb suisa põlema, kui mööda vastse keskuse õue kõnnib ja kõval häälel unistab, ikka lõppematutest sibulapeenardest ja sibulafestivalist ja aina uutest töötubadest ja kogu maja väljaehitamisest ja tuhandest muust asjast. Ja see on kõik pelgalt hobi, sest tegelikuks töökohaks on tal hoopis Tartu ülikool, kus ta hispaania keelt õpetab.

Esimene avalik kemmerg

Kolm naist istub Kasepää külas päikesevarjus pingil. Ainus päevitaja on värava ees pingil peesitav kurk, mis hüüab igale möödujale: „Osta mind!” Kõik on muidu kena, ainult tööd pole, kostavad naised. Just töö on aga see, mida Peipsimaa külastuskeskus koha­likele pakkuda tahab. Igaüks, kel vähegi käsitööoskusi, saab seal müüki panna oma käsitöö. Ja kui oskused ununenud, saab lisaks õppida. Memm müttab põllul. Rohib sibulaid, mis ulatuvad rinnuni. Tegelikult on selles rinnuni ulatumises oma nipp ka. Nimelt kaevatakse sibulapeenarde vahe­le sügavad poolemeetrised vahekäigud, nii et peenrad ise on kui hiigelsuured saiapätsid päikese­lõõsas küpsemas. Just selliste kõrgete peenarde abiga hoitakse vajalikku niiskust, nii teavad kohalikud rääkida. Külastuskeskusest pole memm aga veel midagi kuulnud. „See on vist mingi eurovärk,” kostab sibulate vahel sahmija ja ütleb, et eurovärki ta natukene kardab. Sest see on äkki teistmoodi, kui siin sadu aastaid on olnud. Aga ükskord kavatseb ta sellegi maja üle vaadata. Ju saab ta siis teada ka kõige olulisema – koos külastuskeskusega sai piirkond ka oma esimese avaliku kempsu, millel kena südamega uks.

Mis on Peipsimaa?

Nimi võeti kasutusele 1964

Vanausuliste kultuuriruum

•• Peipsimaa ajalooliseks vasteks võib pidada venekeelset „Причудье”, mis sajandite vältel on viidanud vene vanausuliste poolt asustatud Peipsi järve läänekaldale. Eestikeelses kirjanduses kasutas kohanime Peipsimaa esimesena etnograaf Aliise Moora oma 1964. aastal ilmunud uurimuses „Peipsimaa etnilisest ajaloost”.

•• Peipsimaa kätkeb endas mõtet, et tegemist on millegi enama kui ühe järve kaldaga – see on ka kultuuriruum, millesarnast ei leia kusagilt mujalt.

•• Esimesed vanausulised saabusid Peipsimaale 17. sajandi lõpus. Kirikureformide järel hakati neid taga kiu­sama ja nii pidid kogukonnad põgenema Venemaa ääreala­dele.