Kolm karupoega teevad Vahastu küla kuulsaks

Selle eelmisel aastal marjulise tehtud foto küla sümbolkarudest kingib endine metsaülem Hille Steinpilm Vahastu teabetoa sponsoritele.

TANJA GURSKAJA

Väätsa jahimees Peep Männil on seda lugu rääkinud juba kümneid kordi.

Läks üks jahimees koeraga metsa. Küttepuid otsima.

See juhtus möödunud aasta märtsis Järva- ja Harjumaa piiril Võõbu küla lähedal.

Järsku kuuleb: koer pistab haukuma. Läheb siis vaatama ning korraga sööstab suur karu pesast välja ja paneb metsa poole ajama.

Looduses on nii, et kui emakaru talveunest äratatakse ja pesast välja ehmatatakse, siis ta enam tagasi ei pöördu. Aastavahetuse paiku sündinud pojad on sellisel juhul surmale määratud.

Nõnda läheb asjast kuulnud Männil kaks päeva hiljem ning viib kolm külmetavat ja nälgivat karupoega esialgu loomaaeda, siis Väätsa jahimajja (sest loomaaias on karusid niigi palju) ja kuu aega hiljem Venemaale tuntud karu-uurija hoole alla beebieast välja kasvama.

Juulis, kui karupojad tavaliselt ise toitu otsima hakkavad, tuuakse nad tagasi ning lastakse Järva- ja Raplamaa piiri lähedal metsa lahti. See on umbes seitse kilomeetrit Vahastu külast.

Ning nüüd kirjutavad ajalehed, et Venemaalt tulnud karud ahistavad Vahastu elanikke.

Karud on armsad

kui oma lapsed

Vihma, üht korralikku sadu vajaksid Vahastu kruusateed! Tolm pressib uste ja akende vahelt autosse ning tükib hingetorru.

Hoiame fotograaf Raunoga silmi pärani, et karusid mitte maha magada.

Rauno on näinud unes, kuidas elevandisuurune karu teda mägedes taga ajab. Ilmsi on ta pildistanud loomaaias sündinud jääkarupoega Jasperit ning teinud talle pai, mispeale Jasper oma talitajat jalast hammustas.

Vahastus niisuguse elukogemusega mõistagi ilma ei tee.

"Jah, nad on ikka meile kohe nagu omad karud," ei otsi endine metsaülem Hille Steinpilm just kaua sõnu. Tavaliselt öeldakse sellise tooniga, et "kohe nagu oma laps".

Ei Hille ega ta jahimehest abikaasa Heimu olnud kolme mõmmikut veel oma silmaga näinud, kui nende 23-aastane poeg tuli koju käima ja küsis, kas neid metsa lastud karusid kah näha saab.

Järgmisel õhtul läinud Heimu õue vaatama, mis see koer nii hirmsasti lõugab – ja seal nad kolmekesi olidki. Päike paistis selja tagant ja karudel näis kuldne rant ümber olevat, kui nad tulid ja tagajalgadele uudistama tõusid.

Karuaineline külafolkloor

Ning kui nad seal niimoodi seisid ja tagajalgadel õõtsusid, näis, nagu lehvitanuks nad Heimule-Hillele.

Hille toob toast fotoalbumi ja näitab ottidest tehtud pilte. Üks on eriti ilus: külgedel pihlakobaratega oksad, keskel kaks karu puu otsas ning üks neile maast järele vaatamas.

Kuid avaldamiseks Hille pilti anda ei söanda. Ning siis ütleb ta midagi täiesti ootamatut: "Lähme parem metsa ja tehke neist ise üks hea foto!"

Hilles kõneleb enesestmõistetavus, otsekui lubaks ta meid viia sajandeid oma kohal seisnud külakirikut pildistama.

Rauno silmad pilguvad hämmelduses, mul kukub pastakas peost.

Hille tõmbab kummikud jalga ning valmis me olemegi.

Nagu öeldud, karu nägemisega Vahastus kelkida ei maksa. Kogu küla peale ei leia inimest, kes neist midagi pajatada ei oskaks.

Ah et karudest soovite rääkida?

"Möödunud aastal läksin ühel laupäeva õhtul sauna ja siis nägin neid ühe õunapuu all. Mõtlesin, et kas nad tulevad mulle nüüd kallale. Ja järgmisel päeval olidki puu otsas. Tegid selle nii paljaks, et mitte üks õunapunn ei jäänud ka otsa! Memm käis veel nendega tõrelemas, aga nad ei teinud väljagi."

"Ma küsisin, et mis te jorisete, kas teie koht on siis siin. Et teil peaks häbi olema siia tulla, te olete ju METSloomad! Ma polnud elus varem karu näinud. Omast kohast on nad ikka toredad loomad ka." (Elve ema, 92-aastane Liidi Hõimra)

"Kui nad Elve kasvuhoone ära lõhkusid, läksime neid haavlitega hirmutama. Nii kui pihta sai, hakkas nii haledasti nutma, et Elve küsis, kas nüüd jääbki äkki maha. Ma ütlesin, et ei tee need linnuhaavlid talle midagi. Läksid natuke eemale ja vahtisid siis kolmekesi, et mis sa tegid?!" (Heimu Steinpilm)

"Sügisel läks mees metsa puid auto peale tõstma ja kutsus mind kaasa vanade kändude pealt pohli korjama. Metsas aga polnud neid vanu kände enam ollagi, kõik olid nad vaklu otsides katki kiskunud." (Hille Steinpilm)

"Meil oli üks keskkooliealine noormees külas ja korraga keegi küsis: "Oi, Bruno, aga sina polegi veel karusid näinud?!" – "Ei ole," vastas ta. "No aga mine vaata siis seal kaerapõllu ääres." Kümne minuti pärast oli poiss joostes tagasi. "Kas nägid?" – "Jaa!" (Heimu)

"Tulen metsast marjult ja ühel ilusal hetkel on kolm karu mul vastas. Keskmine tõusis veel püsti. Vaatasid mind ja panid siis rõõmsasti puude vahele, niimoodi matsaki-matsaki!" (Kaie Porr)

Lastega ühte tiiki ujuma

"Toimetasin õue peal ja siis vaatan – karud! Olid meil noore õunapuu all, ma võtsin huupi mingi roika kätte ja läksin neid ära ajama. Üks läks eemale, kaks viskasid küljeli maha ja hakkasid üksteist lakkuma. Nii käisid meil kümme päeva järjest. Hark oli kogu aeg ukse kõrval, et neid saaks sellega hirmutada." (Ivi Sillaots)

"Me valvasime neid ÖÖD JA PÄEVAD! Ei taha, et siin midagi ära lõhutakse, aga kui nad õunapuus on, siis tallavad ju kõik ära. Meelispaik oli neil keldriaugus, kuhu ma ükskord vanad moosid viskasin." (Ivi ema Selma Villak)

"Võis kõigest jõust röökida, kuid neid see eemale ei peletanud. Kord istus üks jälle õunapuu otsas ja ma torkisin teda roikaga, aga tema ainult mörises vastu. Lõpuks pistsid veel meie murulaugu pintslisse." (Ivi)

"Nad käisid siin lastega tiigis ujumas. Lapsed tulid algul välja, kui karud vette tulid, aga kui siis uuesti ujuma mõtlesid minna, läksid karud ära." (Hille)

Karujahtijate

tühjad pihud

Vahastul on nii, et kes pole ise karu pildistanud, see tellib naabrilt karufotosid. Hille kingib suurendatud ja raamitud ülesvõtteid küla kolmest kuulsast karust tänutäheks Vahastu teabetoa sponsoritele.

Metsast leiame viis segipööratud sipelgapesa, lõhutud kände, karude püherdamispaiku ja sõnnikut ning sööme kõhud pohladest täis, kuid otte pole kuskil.

Tunne on kui shokolaadireklaamis, kus fotograaf passib ja passib pandasid oodata, pöörab siis korraks selja, ning just sel hetkel tantsivad karud sealt mööda.

Istumegi taas Hille-Heimu trepil, kingad männiokastest tühjaks raputatud ning põdrakärbsed kehalt pea viimseni ära korjatud.

Hille ohkab.

"Naaber ütles juba eelmisel aastal: mul on kõrini neist karudest!"

Natuke aega oleme vait ja tõmbame hinge.

"Mõni on siin öelnud, et nad tuleks maha lasta. No meie loodame ikka, et nad leiaksid endale mingi varjupaiga. Sest metsas nad vist ikka hakkama ei saa."

Vahastu kolme karu erakordne elulugu

Nimed? Jaanika, Jaana, Julia (ristiisaks Väätsa jääger Peep Männil).

Sünniaeg ja -koht? Aastavahetus 1997-1998, Järvamaa.

Kasv ja kaal? Praegu tagajalgadele tõustes umbes meetrikõrgused, kaaluvad Männili hinnangul kuni 60 kg. Täiskasvanud karu kehapikkus on ligi kaks meetrit ning kaal 90-200 kg.

Erilised tunnusmärgid? Kollased lapakad kõrva küljes, et ottide elukäiku jälgida saaks. Seni on liikunud kolmekesi koos ning võivad kokku jääda suguküpseks saamiseni tuleval aastal.

Haridus? Kolm kuud Valentin Pazhõknovi karuorbude ellujäämiskooli Venemaal Tveri oblastis. Kool hoolitses selle eest, et karubeebid õpiksid toitu otsima ja inimesi pelgama.

Miks nad siis ikkagi küladesse tulevad? Männili arvates peletas karud Usu raba äärest seal hulkuva isakaru lõhn. Algul peatusid mõmmid külast poolteise kilomeetri kaugusel, kus käis palju mustikalisi. Seal võisid karud inimestega taas harjuda ning kui õunad valmis saama hakkasid, jõudsidki nad külla. Peale puuviljade saavad nad külast ka muud hõlprooga – äravisatud moose, kanade toitu jms.

Kauaks see nõnda jääb? Eelmisel sügisel lahkusid karud külast pärast õunteaja lõppu ning küllap on see nii ka tänavu. Männil on kindel, et tulevikus karud külla käima ei jää, sest vanemaks saades ning üksteisest lahkudes muutuvad nad pelglikumaks. Liiati on näha, et nad saavad ka iseseisvalt looduses hakkama, kui külast enam toitu ei leia.

Urmo Kübar