Kolm korda samas kohas
Oli koolivaheaeg ja otsustasime lastega rappa minna, sest ilusate ilmade nädalal oli mul kindel plaan rabast mõned õhuvõtted teha. Motiiviks oli lumevaba rabamaastik, mille keskel joonistasid omapäraseid mustreid veel valge jääkaane alla olevad laukasüsteemid. Enne oktokopteriga kohale rassimist oli mõttekas teha eelluure. Liiatigi käisid lastel neelud kevadiste jõhvikate järele. Mõeldud, tehtud! Jõhvikasaak oli eeskujulik ja loodus oli just selline, nagu olin ette kujutanud. Õhtul pidime kindlasti tagasi tulema ja vaatepilti kõrgemalt nautima.
Õhtuvalguse ajaks jõudsime terve perega uuesti samasse rappa, nüüd kaasas ka oktokopter, mille abiga lootsin rabamaastiku kevadise ilu pildile püüda. Mina tegelesin lendamisega, teised täiendasid tublisti hommikust jõhvikasaaki. Lasime päikesel horisondi taha vajuda ja alustasime koduteed. Kodule juba päris lähedal märkasin autoroolis küljeaknast korraks välja vaadetes enneolematut vaatepilti: virmalised tantsisid idataevas! Mida see pidi tähendama!? Tegime peatuse ja sain internetist teada, et Maad on tabanud võimas magnettorm ja isegi Eestist tükk maad lõuna pool on virmalised vaadeldavad. Lapsed olid juba väsinud, seega viisin pere koju ja asusin ise uuesti teele, nüüd juba kolmandat korda samal päeval ja sama raba poole, sest eeltöö oli tehtud ja kohad välja vaadatud – polnud mõtet minna pimedas mujale kobama.
Tagasi koju jõudsin kell pool neli ja magama sain pool kuus hommikul. Silme ees virvendava värvidemängu mõju all polnud mõtet põhku pugeda, mistõttu asusin kohe piltide kallale, saamata väsimuseuimas päriselt aru, kas vaatan arvutiekraani või olen endiselt rabas pea kohal hõljuvate värvide all.
Tekst ja fotod: Sven Začek
