Kolm lugu. Erihooldekodu elanikud, keda kohalikud naabriks ei taha

 (180)
Loe Elvise, Svetlana ja Lii lugusid

Inimesed, kes elavad hoolekandeasutuses
Inimesed, kes elavad hoolekandeasutuses Foto: Ilmar Saabas

Eesti sulgeb suuri erihooldekodusid ja inimesed, kes saavad hakkama kerge kõrvalise abiga, suunatakse iseseisvalt elama. See on tekitanud kohalikes kogukondades paksu pahandust.

Kogukonnad ei ole alati valmis erivajadusega inimestega kõrvuti elama. Viimatine suurem vastuseis pärineb Antslast, kus rahvakoosolekul osales üle 70 inimese ja emotsioonid lõid lõkkele. Vallavanemal ei lastud rääkida, koosolekule tulnud karjusid.

„Erihooldekodudesse on aegade jooksul suhtutud kui elu lõppjaama. Seal elavatelt inimestelt ei oodata, et nad võiksid elus edeneda, õppida, töötada, isegi pere luua ja iseseisvama elu peale kolida,” ütleb AS-i Hoolekandeteenused kommunikatsioonijuht Kadri Lehenurm. „Muiatakse, kui me selgitame, et inimesed soovivad käia nt raamatukogus, ujulas või teatris. Või siis, et raske on leida tööd, kui hooldekodust liikuma ei pääse.”

Edasi lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta artikkel
0.59 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare