Kõlvatu telesaade
“Mis töö see niisugune on?” pärisin mina. “Mul on juba üks tellimus ees, Eesti Rahva Muuseumi direktor Jaanus Plaat tellis mult 200 000 naela uue muuseumihoone ehitamiseks. Ma olen juba kaks aastat kibedasti tööd teinud ja seitse naela ongi juba valmis – vana-inimene ju ei jaksa kiiremini. Nii et mul esialgu tööd jagub, ma uusi tellimusi vastu ei võta.”
“Ei, ega meie ei vajagi naelu,” seletati telefonis. “Meie mõtlesime hoopis, et te võiksite juhtida telesaadet! Saate aru, meil tuleb niisugune uus põnev sari nagu “Salasuhe”. Noored inimesed pannakse suvilasse kinni ja siis filmitakse neid päeval ja öösel.”
“Ma olen selliseid saateid näinud,” vastasin mina. “Tiblade ajal jooksis televiisoris väga pikk ja igav sari elust poliitbüroos. Peaosas oli Brenev, ja peale tema oli seal veel terve trobikond vanakesi. Neid filmiti ka öösel ja päeval, aga midagi põnevat seal küll ei olnud. Vanamehed pidasid muudkui kõnesid ja tukkusid tooli peal.”
“Aga meie saade on teistsugune!” kiitles helistaja. “Noored hakkavad suvilas jooma, siis seksivad nagu nugised ja teevad muid pahandusi.”
“Mis te räägite!” ehmusin mina. “Kas tõesti? Sellisel juhul olen ma loomulikult nõus saatejuhiks hakkama! Helistasite õigele inimesele! Küll mina juba seal suvilas korda hoian, vaatan, et lapsed õigel ajal magama läheksid ja päevad läbi tublisti tööd teeksid. Ärge muretsege, kui mina ohjad enda kätte võtan, siis ei tule seal mingit seksimist ega joomist. Mina ei luba neil laiselda ega pahandust teha ja kes minu sõna ei kuula, see saab kepiga vastu tagumikku!”
“Ei, armas härra Orav!” õiendas telemees. “Vastupidi, meie just tahamegi, et nad vallatult käituksid! Saate aru, vaataja tahab näha joomist, läbu ja ohjeldamatut pidutsemist!”
“Ärge lootkegi!” vastasin mina. “Hea, et te mulle helistasite ja asjaga kurssi viisite. Küll ma selle rõveda suvila üles leian ja need ulakad noored korrale kutsun!”
“Ei, kui te niiviisi räägite, siis me ei palkagi teid saatejuhiks,” kostis torust. “Palju tänu, härra Orav, ja jääge jumalaga. Me saame ilma teieta hakkama.”
“Mul ükskõik, kas ma olen saatejuht või mitte, aga selle suvila peksan ma igal juhul laiali!” teatasin mina. “Sellist roppust mina ei salli! Ja ma hoiatan – ma tulen koos politseiga!”
Telefonis ehmuti ja pandi toru kiiresti ära.
Järgmisel päeval lugesin ma lehest, et saatejuhiks on palgatud Anu Saagim. Anu on küll minust peaaegu kümme aastat noorem, aga ma kardan, et ega tema seal suvilas korra hoidmisega hakkama saa! Noored ju niisugust memmekest ei karda, pealegi on Anul natuke kõva kuulmine, jõnglased võivad oma toas igasugust pahandust teha, sel ajal kui Anu teises toas kiiktoolis tukub! Ei, midagi pole teha, selle saate juhtimise ma lihtsalt pean enda hooleks võtma. Noored vajavad karmi kätt.
