Raudne leedi reidil

Aga vaatamist on ka oma õuel. Tihased on meid küll hüljanud ja läinud naabrite sihvkamajade lähedusse. Kuid sel aastal olen otsustanud, et sulekeradel tuleb leppida kodumaise lambapekiga – ei mingit rämpstoitu enam. Ja sestap ongi esialgu siin rõdul vaid mõni üksik mahetoodete tarbija päevas, aga küll nad harjuvad, kui masu naabrite toidulaudu tabab! Kuigi tihaseid ei ole, tuleb igahommikusele reidile emane raudkull, rapsib paar korda pahaselt tühja toidumaja kohal tiibadega ja vihiseb siis kuulina piki järvekallast edasi. Üsna pea saabub siiapoole ehmunud tihaseid, küllap kusagil tegi hall konksnokaline raudkull nüüd päevalilleseemneläbule kiire lõpu.

Seakino läheb lahti

Kui enne laupäevast tuisku oli lumel veel mõnigi jäljerida – ühest puhmast teise vudinud hiirte tiputäpuline tee või kitse sügavad sõraaugud –, siis nüüd on kõikjal vaid hanged. Siiski, kusagil metsasügavuses midagi toimub, eelkõige seal, kus on midagi söödavat saada. Mustikavarred turritavad kohati lumest välja ja kellegi karvased mokad on neid hauganud. Talve alguse nädalal alustab metsaelu edastamist ka looduskalender.ee metsakaamera 2. See, mis eelmisel aastal metsseakarju näitas ja mille ees emis kevadel oma triibulistega sehkendas. Talvepealinnast Otepäält aga hakkab talilinnukaamera pilti edastama sel aastal 3G-telefon.

Kotkakinos Soome näitlejad

Talvisest kotkakaamerast on minul küll seni õnnestunud näha vaid kukerpallitavaid ronki, korraga kuusteistkümmend tükki. Ometi käivad seal pidevalt kohal ka merikotkad. Gennadi Skromnovi sõnul on vahel ühe pildi peal neli kotkast: üks vanem valgesabaline ja ülejäänud noored juntsud. Laupäeval käis kotkamees Renno Nellis neid „torutamas”, st pika vaatlustoruga vaatamas: „Päeva jooksul käis läbi kaheksa erinevat merikotkast, kellest kahel rõngad, mõlemad soomlased (1T ja 4T), ja nende koodid on juba identifitseeritud.” Talvise kotkakaamera eredamaid hetki saab huviline alati üle vaadata foorumist.

Leevike, ohakalind, kährik

Kes siiski ei taha ainult toas kaamera taga istuda, võib praegu teedel palju põnevat näha. Päris suured leevikeseparved nokitsevad teeveerel, taas on emaseid hallpugusid veidi rohkem kui isaseid punaseid punnpaabusid. Üksikud hästi kollase-valge-punase-mustakirjalised ohakalinnud on liikvel. Siin-seal tuhiseb teele ja taas teelt ära kuusehekki rõõmus silpsuv varblaseparv. Kaja Kübar ütleb ka, et Pärnumaal on veel üleval mõned kährikud, kes autoteedel ringi tuterdavad, sest üle hangede on raske saada. Autoteedel saab samal põhjusel hukka ka jäneseid, kelle kohal siis varesed ja hakid rõõmupidu peavad. Rongad kronksuvad metsas ilmselt suurema saagi peal, sinna aga vaatama minna on veel metsasuusagagi raske.

Too päris kuusk!

Ärge laske end taas heidutada pseudoroheliste juttudest, nagu oleks plastist tehiskuusk väga „öko”! Tooge julgesti metsast oma toanurka vaigust pakatav kuusejõnglane — sellest on rõõmu lastel ja vaigulõhn toob tuppa batsillivabama õhu. Endale sobiva kuuse leiate riigimetsakeskuse töötajate abiga: http://yritused.rmk.ee/kuuseretk.

Lastele ilmamäng: hiiliv päkapikk

Päkapikud on veel nädala jagu liikvel ja praegu on hea aimu saada, kui raske on nende elu. Pool tosinat mängijat valivad enda seast „kuulaja”, kelle silmad seotakse kinni ja kes valvab kännul asuvat kommikotti. Seejärel hakkab esimene päkapikk vaikselt kommikoti poole hiilima, et sealt üks komm näpata. Kommiga tuleb teha ring ümber ülejäänud mängijate. Kui kuulajal õnnestub kuulmise järgi tema poole õigesti näpuga näidata, siis tuleb komm tagasi panna, kui ei, saab päkapikk kommi autasuks. Kõik mängijad saavad kordamööda päkapikud olla, ühtlasi peavad nad muul ajal püüdma kuulajat segadusse viia.