Kommentaar: Novembri neljas nädal: jälle hang aknani!
Kui veel nädal tagasi kilkasime rõõmust esimeste hangede üle, siis teisipäevane tuisk pani paljud mõtlema: „Kas tõesti jälle talv ja jälle hanged ja jälle lumekühveldamine?!” Kõigest seitse kuud tagasi sai lumelabidas otsustavalt kuuri heidetud, lootuses, et ei enam sellist lund tule. Kuid teisipäev tõi siia Ida-Eestisse korraga maha paarkümmend sentimeetrit lund, järgnevad päevad on andnud aina lisa. Tunnipealt ilmusid teele sellised tuisuvaalud, et autoga tuli pidevalt justkui üle „lamavate politseinike” sõita. Reedel rannas jalutamas käies vajusin pidevalt põlvini lumme, suvenaabrite ukse ette oli tuisanud ukselingini ulatuv hang. Lumega on tegelikult õnnistatud rannaalade rahvast. Sisemaal Võru kandis on lund justkui tuhksuhkrut. Lumekaart www.emhi.ee/index.php?ide=21,253 näitab tõelist jõulumuinasjuttu Lahemaa metsadesse ja Hiiumaa kaguranda. Nii ongi, juba kaks aastat on lume sünnikoduks olnud Läänemere soojad veed ja aplalt on rannaalad selle valge külma „kristalse vee” pilvedest endale tekiks rebinud, jättes Haanja põlvini lumest ilma.
Tiigid on ohtlikud
Aga maa selle kauni valge vaiba all on endiselt pehme ja vesine, isegi kümmekond külmakraadi pole svammina vett täis maad külmetanud. Eriti ohtlikuks muudab paks lumi nõrga jää all olevad veekogud, sest lume all ei teki jääkaanele ka sentimeetreid juurde. Olge siis ettevaatlikud! Mikk Sarv tuletab meelde vanarahva ütlemist: mart matab, kadri katab, andres harutab, nigul needib kinni. Andresepäev on 30. novembril, siit on veel nädal nigulapäevani 6. detsembril, kui veed ja sood kindla kaane peale saavad. Metsajõed ja -ojad aga sulisevad veel kõik rõõmsalt ja ülikõrge vesi on meeltmööda meie lõhelistele. „Nad on endale kudemiskohad valmis vaadanud ning aina tiirutavad ja tiirutavad... Järelkasvuga ei tohiks sel aastal probleeme tulla,” ütleb ilmamees Gennadi Skromnov.
Kotkas-kalaeit
Hoopistükkis vähe kalu aga olevat jäänud Peipsisse, mis nüüd iga päevaga aina kaugemale kinni kaanetab. Seda, et kalastikuga, eelkõige tintide arvukusega on midagi juhtunud, märkasid sügisel ka linnumehed. Andres Kuresoo ütleb, et kalatoidulisi linde sügisel peaaegu ei olnudki: „Ja nüüd teatati ametlikult, et tint on Peipsis nullis. Vaat see ongi põhjus, miks kosklaid eriti Peipsis pole. Tindipuudus jätab ka kohad nälga, nii et jäätegi neid ahvenamõõtu kohasid kiusama.” Midagi käib aga merikotkas igal hommikul jääserval jahtimas, istub seal rüsijää serval otsekui rätikuga vanaeit, aga kosklaid tõesti pole, ainult sinikaelad lendavad ehmunult kotka eest siia-sinna.
Külma keedetud õunamoos
Taimeilm on kenasti sügavkülmikusse pakitud. Viimased õunapuu otsa jäänud õunad on kõvad kui kivi ja üles sulanuna tunduvad otsekui keedetud õunamoos. Reedel üritasin leida metsast käbisid, aga mida pole, seda pole. Eriti vähe on mulluseid käbisid mändidel, vanadelt kuuskedelt õnnestus üksikud siiski leida. Tühi oli ka rähni sepikoja alune, kust üritasin matti võtta. Seda imelikum, et üks punase sabaalusega suur-kirjurähn seal üleval parasjagu midagi meeleheitlikult toksis. Lumekoorem ise pole mändidele veel nii ohtlik, et oksi murdma hakkaks. Küll tuleb juba saputada võõrliike – elupuid ja kadakaid.
Siidisabad, punnpaabud
Eelmise esmaspäeva viimases vihmas tulid Aotähe lodjapuule ka siidisabad. Kiiresti kadusid punased marjakerad näljaste tutiga lindude nokkade vahele ja läinud nad olidki, põgenesid lumepilve eest. Aga tuisk tõi teedele ohakalindude parve. Flöötivad leevikesed, need punnpaabud, asjatavad alles kõrgemal puudelatvades ega ole maapinna madalusse laskunud. Imelik, aga sel aastal pole ma veel kuulnud käbilindude kloksumist, võib-olla on meie käbisöömalaud nende jaoks tõesti kesine. Ja pöialpoiste rändesidistamine kadus puudeladvust nii äkki, et ma ei märganudki. Linnuhäältest on taas kõige kõvemad varese kraaksatus ja haraka kädistamine, aeg-ajalt suristab rasvatihane vihaselt mõne oma kaaslase peale, kes on tema arvates liiga pikalt toidulaua pekki hakkima jäänud.
Lase liugu!
Aotäht küsis ükspäev: miks kelgud on välja mõeldud? Huvitav, jah – miks? Eks selleks, et asju vedada. Aga liugu saab lasta ikka taguotsa peal, pane sinna alla kelk, kilekott, portfell või mantlihõlm. Oluline on tunda lume tuhisemist näol ja veerelda alla jõudes lumel nagu laps!
Lastele ilmamäng: kännusumo
Suvised tormimurru kännud turritavad mõnusalt lumest välja. Lükake neil lumemüts peast ja seiske kahekesi kännule. Peopesad vastamisi tuleb siis teine-teist kännult maha trügida. See polegi nii kerge ja sugugi ei võida see, kel kaalu rohkem, vaid tuleb ka sumo kavalust kasutada.
