Kommentaar: Oktoobri alguse nädal: musta tondi naer
Veel roheliste lehtede vahel kü-kitavad kollased kuldrenetid. Õuna küljes ripub musträstas ja hekseldab ubinat! Tontlik irvitus on tegelikult rästa ärevushüüd, tema kuulis aeda tulijat ja hoiatas oma kamraade õunapuu all. Puualused kollased kerad on südameni lahatud – küllap oli õunaanatoomil soov kätte saada rasvane suutäis õunaseemneid. Suured kuldnoka- ja hallrästaparved on mu kodu ümbert kadunud, jäänud on vaid põõsast põõsasse silkav musträstakamp. Tegelikult ootan oma õunapuule juba kauneid tutiga tiristajaid – siidisabasid. Mõnel pool Eestis on need jõulukaardilt tuttavad talvesaadikud juba päral.
Luiged lähevad...
Nädalalõpp tõi järveudusse ka väikeluikede parve. Neid oli järvelt kuulda, aga näha ei saanud. Veel enne kui põhjalast saabunud külm järve valgesse uduloori rüütas, nautisime iga päev kaheksa laululuige tegemisi. Kuidas nad meie küla ujumisrannas ringi jalutasid, omavahel kaldajuurikate menüü üle jutlesid, tormituultes oma võimsaid valgeid tiibu lehvitasid. Kirdetorm tõi järve äärde ka noore merikotka, kes mu akna alt üsna sageli läbi laperdas – esimene lend tormiratsul oli ta suliskuue üsna ära räsinud. Rabahanede minekut Peipsi-äärsed aga ainult kuulevad, kõrgelt lähevad nad üle me peade – kuhugi Lääne-Eesti põldudele, kus neid loendatakse sadades ja tuhandetes.
Värvirikkad rabad
Toomingad on heitnud seljast viimsegi leheraasu, kaseladvad on üsna paljad. Samal ajal ei murdnud kesknädalane kõva öökülm lillede õitehoogu ega pannud puude lehti enam sadama. Sügis püsib vananaistesuve lainel, kinkides jalutajale ristikunutte ja võilillekollast. Aotäht leidis koguni kauni metsmaasika-õie ja peenramaal valmis veel punane aedmaasikas. Kastanimunad on nüüd krõksuga katki läinud ja õnnemunad kõigil vist juba talveks jopetaskus. Eriti kaunis on praegu raba oma kõikvõimalikes värvitoonides – kasekuld, sinikalehepurpur ja punased jõhvikatäpid... ning turbasambla tuhat tooni.
Ettevaatust, jahimehed!
Konnarahvas on loiuks jäänud, aga liigub... eelistatud on siiski varjatud kohad, sest suuremad näljased rändurlinnud on valvel. Senisest rohkem on näha hulkurrebaseid. Ka põdrad on liikvele läinud, hüljanud oma pulmapaigad ja hakanud otsima võsastikke, kus sarvi maha nühkida. Loomadel on ka rohkem jooksmist, sest alanud on ajujahi aeg. Ka seenelisel tasub tähelepanelik olla, sest meie jahimeeste seas on endiselt hasartmängureid, kes tulistavad kõike, mis liigub, olgu selleks siis põder, teine jahimees või... Sestap pange seenele minnes autost oma kollased helkurvestid selga.
Seenerahva lõppmäng
Männiriisikad ei ole enam kenad sametised nupsukesed, vaid külmakarva punakad. Murumunadest on saanud parajad ämmatossud, külmaseened on vajunud kännul venivaks sültjaks olluseks. Vaid punaste kärbseseente värvikirevus teeb seenerahvale au. Eks seentele mõjus reede varahommikune krõbe öökülm. Kesk-Eestis ja Värskas mõõdeti 2,5 kraadi külma. Kindlasti tegid oma töö ka vihmasabinad – Ruhnus sadas septembris alla kaks tavalist kuunormi.
LASTELE
Ilmamäng: veereratas
Aotähe unistus oli sel nädalal valmis ehitada auto – puust, selline, millele saab sisse istuda ja mida lükatakse kepiga. Aga alustada võiks üherattalisest – vaja on 30-sentimeetrisest tüvest saetud puuketast, millesse puurida auk, sellest pulk läbi ja jämedale meetrise sabaga „rakulkahargi” vahele kinnitatakse ratas veerema. Võiduajamised sellise „autoga” on paras kunsttükk.
