Kommentaar: Oktoobri kolmas nädal: lumi tuli
Tormituult sai idapoolne Eesti nuusutada juba teisipäeval. Meil siin Peipsi ääres tõttasid maruiilid sellise tugevusega, et kased olid sunnitud maani kummarduma. Ja mis teha, meie vana maani ulatuvate okstega õuekuusk – Aotähe loss – sai oma kange kaheharulise selja paindumatuse tõttu otsa. Nüüd me nuputame, kas sellest kuuse-tüükast peaks saama Kõueema kuju, et maru rohkem puid murdma ei tuleks.
Lääne-Eestisse jõudis korralik torm aga alles neljapäeva öösel ja nii kõvasti, et laevaliiklus jäi seisma, puud pudisesid, jahid läksid sadamas ümber, elekter kadus. 30 m/s ei ole ka Eestis tavaline asi. Ida-Eesti aga nautis samal ajal vaikselt vabisevat lumesadu ja kohati päikesepaistetki... Siiski-siiski: sinkmusti pilvi oli taevalaotuses siingi. Küllap kasvatab kasvav kuu tormituult veelgi ja vaikne eeltalveilm saabub alles täiskuuööl laupäeval.
Urvaalgatus
Tuuleiilid rebisid lehekasuka maha pea kõigilt puudelt, enamik kaski on puupaljad. Isegi sanglepalt on suurem osa rohelisi lehti maha sakutatud. Sestap ongi nüüd näha, mida loodus on vahepeal meisterdanud: leppade küljes on ilusad pisikesed urvanupsukesed, mis järgmisel kevadel pikaks venivad ja kollast tolmu külvavad. Aga ka lehitute pajude okste küljes on kollakaspruunid paisunud pungad, mis muutuvad üsna pea pruunikamaks ja juba märtsikuus rõõmustavad valged utud meie südant. Ka kaskedel on pisikesed kõvad pruunid urvanupsud.
Varsakabjast karikakrani
Aga kevadet ei ennusta meile üksnes puud. Enne kui esimesed kaunid valged lumehelbed lendlema hakkasid, helistas mulle vend Enn Pärnumaalt ja ütles, et kellukesed, härjasilmad ja varsakabjad õitsevad. Justkui jüripäev ja jaanipäev keset sügist. Eks neid sügisõitsejaid ole ikka olnud – meilgi õitsevad männikus kaunid valged tähtheinad ning rannas näitavad roosad ristikud oma õienutte ja lõosilmad siniseid silmi. Kuid vennas lisab, et tema tähelepanekute järgi tuleb paksu lumega talv, kui varsakabjad sügisel õitsevad... Jah, eks see näitab, et vett, millest lund toota, on Eestimaal palju.
„Inetuid pardipoegi” küllaga
Põhjatuul tõi meile nädala alguses tubli portsu luikesid. Teisi-päeval oli neid hommikul meie rannas umbes sadakond, nii laulu- kui ka väikeluiki. Ärevalt jutlesid nad üksteisega, küllap oli minekukihk ikka sees. Kolma-päeval luikesid loendamas käinud linnumees Leho Luigujõe ütles, et rõngaga luiki ta Peipsil ei näinud, kuid tore on tõdeda, et luikedel on sel aastal hästi läinud: ikka on järvel kahe luikvalge vanema juures kaks kuni neli hallimat pojukest. Seda imelikum, et sel aastal nägin ma pesal istuvat laululuike Lapimaa reisil vaid korra, küllap on siinsed tegelased tulnud Venemaa põhjasoppidest.
Võimas kotkasulg
Peale luikede on rannas näha ka palju sebivaid parte ja... kotkaid. Mingi võimuvõitlus käib neil suursugustel lindudel kohalike varestega: meie istumispingi kõrval lebas hiiglasuur ja lai kotkasulg – ei tea, kas Kalev on saabunud koju eurohullust likvideerima... Mujale Eestisse on kohale jõudnud ka valgepõsk-lagled. Enamik rändlinde on kadunud talvevaheajale. Isegi musträstaid on pärast meie kõigi õunte läbitoksimist vähemaks jäänud, ainult üht kuldnokaparve nägin veel lennus. Sebivad lehelinnud kadusid enne tormi. Nädala alguses oli veel näha linavästrikke, nüüd on needki läinud.
