Kommentaar: Oktoobri viimane nädal: tuul toob asju
Igal aastal tõestavad nii teadlased kui ka majandusmehed, et kella keeramisel pole mingit mõtet, kuid sellel on oluline mõju meie stressi kasvule. Löristades linnast köhijate ja nuuskajate seltskonnast tulles oma vesiseks kiskuvat nina, saan aru, miks maal on hea elada. Siin tõused koos punase päikesepalliga, mis viskab end vupsti järvest üles ja hakkab peatselt kiirtevihke magamistoa aknast sisse heitma. Õhtu tuleb kottpimeduse ja tuhandete tähtedega – kell, jah, kell ei määra siin midagi. Ja pole midagi imestada, kui naabrimemm suvel kella viie ajal vikatit luiskab. Talvel magame me siin samuti päikesetõusuni. Aknale koputav tihane on maaelaniku äratuskell.
Lehitu lindudeta mets
Tihasekoputus on üks väheseid linnuhääli, mis on siia põhjamaale praegu jäänud. Kõige valjem hääl on varesekraaksatus ja vahel harva kostab järve poolt ka sinikaelpardi prääk-prääk-prääk. Kullid on enamasti läinud ja rongad tõusnud metsade valitsejaks. Kuid lehitut metsa ja läbipaistvaid puid silmitsedes saad hästi aru, miks linnud rändavad – pole selle põhjuseks üksnes toidupuudus. Kujutage ette, kui lehitute lehtpuude otsas hüpleks kogu suvine linnuhulk – lehelinnud, metsvindid, rästad – ja kõik nad oleksid näha. Kuhu neil varjuda oleks? Sestap on targem rännutee ette võtta. Siin-seal liigub siiski veel kuldnokaparvi ja hallrästad otsivad marjapuid. Koguni üht linavästrikku kuulsin veel rannas silpsumas.
Kasvuhoos rohelus
Sügisene soojalaine on pannud vapramad taimed taas kasvama, vesihein laiutab lillepeenras üha rohkem ja isegi kasvuhoonesse jäänud nõgesed on hea jupi juurde kasvanud. Kolmisrused on taas õiesilmad lahti löönud ja raudrohi näitab veel valget. Männiku veerest saab tuua peotäie hapuoblikaid ja talisibulapeenar rohetab. Piparmünt on aga alustanud justkui uut elu, kuivanud varte vahelt upitavad end rohelised võrsed. Mädarõigas naudib kiritigude talve-unisust ja on ajanud välja ühe augustamata lehe.
Rannailmad
Eelmisel nädalal kasutasime me Aotähega rannailmu, soe päevane päike ja pea tuuletu ilm aina kutsus Peipsi randa jalutama. Ja kes ütles, et eeltalvel lapsed rannas mängida ei taha? Meil siin on valminud uued liivasadamad ja laevakanalid. Rannas on põnev, sest järv loksutab igaks hommikuks kaldale ka midagi uut: kalamehepüksid, kummikindad, mutrid, džinnipurgid, luigesuled, lauajupid, uksehinged ja näiteks ka katkise plastist linnutoidumaja. Huvitav oli möödunud nädala tõdemus, et väljauhutud puit-asjadest saab midagi meisterdada ja neid parandada, aga plastijurakatega pole muud kui need prügikasti tassida – siit ka arusaamine, millises raiskavas ühiskonnas me elame. Aga rannas aakriku seas oli ka üks kurjakuulutav ese – verine narkomaanide süstal. Kuri maailm tungib ka kõige kaugemale ääremaale.
Kits kärneriks
Kährikud kobivad soojast hoolimata siiski magama ja neid on teedel vähem. Ka rebased hoiavad praegu pigem varju, kuid neid tuleb koos hiirtega ka majade lähedusse. Arvata võib, et praegu on rotimürgi müügi kõrghooaeg. Mutid aga on otsustavalt asunud oma elamist laiendama ja suvitajate kenadest muruväljadest jäävad kevadeks vist ainult kuumaastikud. Naabrite tiheda kuuse alt leidsin lõpuks ka ühe eelmise talve üle elanud metskitse magamisaseme. Seesama üksik kitsest kärner hoiab praegu kogu küla tegevuses, sest üritab varakult aidata meid kevadisel maasikapeenarde puhastamisel. Ilma kuuseoksteta peenrad on puha puhtaks ampsatud.
Otsi aakrikku!
Tuulevaikse ilmaga on tõesti mõnus rannas jalutada, aga vaata ka maha, mis sealt leida on. Mäletate veel, kuidas 1980-ndatel sai iga rannast leitud välismaa pudel aukoha või kuldne kohvipakiümbris oli suur varandus? Vaata, mida leiad nüüd ja kas seda saab kuidagi kasutada.
