Kontoritaimede klassika – tääkliilia

                 
Kontoritaimede klassika – tääkliilia
Terje Lepp
Tääkliilia (Yucca) perekonda kuulub 47 liiki puid, põõsaid ja igihaljaste lehtedega puhmaid ehk kääbuspõõsaid. Tääkliilia sugulased samas aspariliste (Asparagaceae) sugukonnas on agaav, aspar, rohtliilia, hosta, kobarhüatsint, maikelluke, linnupiim, kaljuliilia, lehtliilia, siniliilia, havisaba, tõlvpuu jt.

Tääkliiliad kasvavad looduslikult Põhja-Ameerika kesk- ja lõuna-osas, Kesk-Ameerikas ja Lääne-India saarestikus. Inglise keeles kutsutakse tääkliiliat ka karuheinaks ja Aadama nõelaks (bear-grass, Adam’s needle). Argikeeles tuntakse tääkliiliat ka jukana või jukapalmina, kuid botaaniliselt pole tegu palmidega.

Tääkliiliatele on iseloomulik tihe lehtede kodarik varre tipus või maapinna lähedal. Noorematel taimedel on lehti sageli kogu varre ulatuses. Lehed on neil jäigad, nahkjad, pikad ja servast katsudes sageli karedad. Paljude tääkliiliate lehtede tipus on ogateravik või astel, kuid see võib ka puududa. Tääkliilia rippuvad kellukjad õied on valget või kreemkollast värvi ja paiknevad uhkes suures pöörisõisikus.

Õisi tolmeldavad looduses enamasti ööliblikad, seepärast lõhnavad õied ka öösel tugevamini. Tolmeldamata jäänud õied varisevad, putukate külastatud õied aga arenevad mustade seemnetega kupardeks. Mehhikos tarvitatakse tääkliilia õisi toiduks. Tääkliilia tolmeldaja pole igal aastal arvukas, seepärast ka taim ei õitse mitte igal aastal, vaid enamasti kahe-kolme aasta tagant.

Tääkliilia aias

Eestis ka avamaal üsna talvekindel madalakasvuline puhmas kiuline tääkliilia (Y. filamentosa) vajab õitsemiseks pikka sooja suve ja tuulte eest varjatud kasvukohta. Samuti on oluline, et taim ei kannataks liigniiskuse käes. Seepärast sobib tääkliiliale aias paremini lõunapoolne nõlv, keldrikatus või spetsiaalselt talle ehitatud küngas. Kevadel märtsis-aprillis vajab kiuline tääkliilia keskpäevase päikese eest varjutamist ning lumeta või vähese lumega talvel katmist. Muld peaks olema avamaa tääkliilia jaoks toitainerikas ja sisaldama savi, kuid tääkliiliad lepivad ka liivase kehva pinnasega. Savikama mulla puhul on substraadi hulka kasulik segada kruusa, jämedat liiva ja lehtpuusöe tükke. Teine võimalus on eksootilist tääkliiliat kasvatada potis või konteineris, mis viiakse talveks jahedasse siseruumi.

Üsna vastupidav meie tingimustes avamaal on USA kesklääneosast pärit sinihall tääkliila (Y. glauca), mõne entusiasti aias on vastu pidanud ka Põhja-Carolinast kuni Floridani kasvav uhke tääkliilia (Y. gloriosa). Avamaal õitsev tääkliilia on tõeliselt uhke vaatepilt. Kui tahetakse saada seemneid, tuleb õisi käsitsi tolmeldada.

Mõni liik moodustab ka maa-aluseid varreharusid, mille eemaldamisel saab taime paljundada. Tääkliiliaid kasutatakse mitmeti. Kõige tuntumad on nende tugevad lehekiud, aga tääkliiliaid kasutatakse ka šampoonide valmistamisel, deodorantides, toiduks, jookides, küttepuiduna jm. Californiast Utah’ osariigini kasvaval lühilehisel tääkliilial (Y. brevifolia) püsivad lehed rohelisena kuni 20 aastat.

Tubased tääkliiliad

Aaloelehine (Y. aloifolia) ja hiigel-tääkliilia (Y. elephantipes) on meil kõige populaarsemad toataimedena. Neil on ka mitmeid toredaid kirjulehiseid või triibulise lehega sorte. Troopilise tääkliilia valimisel korterisse või kontorisse arvestage sellega, et tääkliiliale meeldib novembrist märtsini jahe ja valge ruum, mille temperatuur jääb vahemikku 12–16 ºC.

Kuigi kuivadelt aladelt pärit taimena talub tääkliilia suurepäraselt keskküttega ruumi kuiva õhku, ei meeldi talle aasta kõige pimedamal ajal liigne palavus. Suvel talub tääkliilia aga leitsakut probleemideta. Soojas ruumis ei jää taim hilissügisel puhkama, jätkab kasvamist ja valguse vähesuse tõttu venivad lehed välja, vajuvad longu või rippasendisse ning niiviisi nõrgenenud taim on ka palju vastuvõtlikum haigustele ja kahjuritele.

Tääkliiliat kahjustavad ebasoodsates tingimustes sagedamini kilptäi ja villtäi. Ülekastmine soodustab juurte nakatumist mädanikesse. Tääkliiliat kastetakse pimedal aastaajal ettevaatlikult, kuid nii, et kogu potimuld märguks. Taime poolt kasutamata, potialusele valgunud vesi tuleb hiljemalt järgmisel päeval ära kallata. Suvel palavaga võib taime kasta sagedamini, kuid kahe kastmise vahel laske mullal kuivada.

Kastmise sagedus sõltub kõige enam ruumi temperatuurist, aastaajast ja potist, milles taime kasvatatakse. Savipotis kasvades kuivab taim kiiremini kui samades tingimustes plastpotis. Potimulla kuivamise jälgimist halvendavad ka mullapinnale dekoratsiooniks pandud kivid, kergkruus või klaaskuulid. Tääkliilia on tundlik ka liiga sagedase või liiga tugeva väetislahusega väetamise suhtes. Talvisel ajal ei maksa taime väetada vedelväetistega või panna potimulda pika toimeajaga väetisepulki. Üleväetatud taimele moodustuvad leheservadesse korrapäratu kujuga pruunid laigud.

Kui teile tundub, et potimuld on juuri tihedasti täis kasvanud ja uusi lehti moodustub suvega vähe, on parem taim ümber istutada. Selleks sobib ajavahemik märtsist juulini. Pott või puidust anum suuremale taimele peaks olema nii suur, et juured lahedasti ära mahuks ja et potiserva ja juurestiku vahele saaks pisut lisada uut muld.

Väga suuri ja kõrgeid tääkliilia isendeid võib ka noorendada või lühendada. Tugevate ja jämedate okste lühemaks lõikamiseks on vaja kasutada teravat oksasaagi. Noorendamiseks sobiv aeg on kevadel, enne intensiivse kasvu algust. Vars lõigatakse kolmandiku või poole võrra lühemaks ja lõikepind desinfitseeritakse patogeenidega nakatumise vältimiseks lehtpuusöepulbriga. Vähendatud lehestikuga või ainult varretüügastega taim nii palju vett ei tarbi ja uute lehtede kasvamiseni olge kastmisega ettevaatlik. Mõne kuu pärast kasvavad tüve või alles jäänud okste uinupungadest uued võrsed. Äralõigatud varreosa võib kasutada paljundamiseks. Sel lastakse paar päeva kuni nädal õhu käes kuivada ja pannakse seejärel kergesse mulda juurduma, nii et jämedam alumine varreosa satuks mulda ja peenem ülemine osa jääks valguse kätte.

Kodus, kontoriruumides või kaubanduskeskustes valige tääkliiliale võimalikult aknalähedane koht, selle puudumisel aga laevalgusti lähedus. Lehed kuuma valgusallika vastu kasvada ei tohi, liigne radiaatorikuumus või töötava prožektori lähedus kahjustab taime. Tääkliilia ümberpaigutamisel ühest kohast teise valige selleks kevadel või suvel pilvine või vihmane päev, et taim kohaneks paremini asukohatingimuste järskude muutustega. Talvel taime transportides kaitske teda külmakahjustuste eest.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused