Eestistamist vaidlustav konverents „Vene kool Eestis“ läks maksma 10 000 krooni, mille tasus korraldajad Tampere ülikooli lektor Andrei Lobov ja Oleg Nazmudtinov omast rahakotist.

Neljapäeval toimub konverentsil valitud Vene Kooli Nõukogu esimene koosolek, kus valitakse juhatus ja tegutsemisstrateegia.

-Kas teie, Andrei Lobov, kandideerite Vene Koolide Nõukogu juhatuse liikmeks?

Ma ei saa seda kindlalt öelda. On tõepoolest selline arvamus, et keegi konverentsi korraldajatest peaks juhatusse kuuluma.

-Saabuvad riigikogu valimised seavad suhteliselt närvilise õhkkonna. Kuidas te sellises olukorras nõukogu tööd ette kujutate?

Riigikogu valimised on sootuks teine teema. Meie initsiatiiv ei ole valimistega kuidagi seotud vaid üksnes vene koolide tulevikuga. Meil peame looma oma käitumisstrateegia.

-Kas teie tegevus puudutab üksnes gümnaasiumit, mis läheb 1. septembril 60 protsendi ulatuses üle eesti keelele?

Kui te avate põhikooli ja gümnaasiumi seaduse, siis 21. paragrahvi 2. punkt ütleb, et õppekeel on eesti keel. Kuid minister Tõnis Lukas ütles ikkagi, et meie ajame riigivaenulikku juttu, kui räägime põhikooli eestistamisest.
Kuid juba praegu arutletakse, et kuidas lapsed lähevad gümnaasiumisse, kui nad ei oska piisavalt eesti keelt. Seega tuleb ka põhikoolis ained eesti keelele üle viia. See probleem on kõige suurem just väikelinnades, kus koolid liidetakse.

Kui me läheme põhikoolis ainete õppimisel üle 60-le protsendile, siis tulemuseks on eestikeelne kool. Järgmine küsimus on selline, et kui meil on eestikeelne kool, siis milleks me üldse venekeelset õpet vajame?
Kui minister väidab, et põhikooli ei eestistata, siis seadus ütleb vastupidist.

-Ministeerium on praegu teie algatuse suhtes kaitsepositsioonil ja ilmselt millegi üle eriti teiega läbi rääkida ei taha. Ministeeriumi seisukohalt on kaks aastat tagasi otsus langetatud, seda vaidlustada on hilja ja nüüd nii lähebki. Kuidas te sellises olukorras kavatsete saavutada, et 1. septembrist kavandatud muutust ei tuleks?

Minule on ministeeriumi kaitsepositsioon arusaamatu, sest sama seadus lubab säilitada mistahes muu õppekeele, kui halduskogu seda soovib. Meil peaks olema võimalus seda seadust kasutada venekeelse õppe säilitamiseks. Kuid mulle tundub, et siin tulevad ette mingisugused barjäärid. Pärast konverentsi „Vene kool Eestis“ tundsid mõned osalejad survet.

-Kelle poolt?

Kooli direktori poolt.

-Mis kooliga tegemist on?

Ma ei saa seda avaldada. Kooli direktor oli käinud ministeeriumis ja pärast seda avaldas survet.

-Milles see surve seisnes? Keda survestati? Kas survestatud inimesed on valitud ka nõukogusse?

Ma ei soovi seda praegu täpsustada.

-Teie ettevõtmist on nimetatud ka Moskva karvaseks käeks, millesse mina isiklikult küll kuigi tõsiselt ei suhtu.

Üks asi on see, kui ajakirjanik nimetab mind Kremli agendiks, aga teine asi, kui minister nimetab meid vaenlasteks. See on kurb lugu.

-Kui minister on võtnud teie suhtes jäiga seisukoha, siis ei ole ka ametnike poolt midagi muud loota. Kuidas te sellest üle saada kavatsete? Kas teile selline konfrontatsiooni olukord sobib?

Meie tahame suhtumist parandada ja luua ikkagi ministeeriumiga suhted. Praegu tulevad mingisugused signaalid, et kui me esitame häid ettepanekuid, siis meiega ka räägitakse.

-Kas neljapäeval valitav juhatus palub kohtumist ministriga?

Me peame tõepoolest ministriga kohtuma.

-Paljud vene koolid kasutavad eestikeelset õpet nõutavast rohkem, sest saavad selle eest preemiat. Kui paljud koolid võivad ühineda teie ettepanekuga, et halduskogude otsuste kaudu eestikeelsest õppest loobuda?

Preemiad on tõepoolest üks mehhanism kooli eestistamisel. Võib ainult loota, et kui koolid valivad sügisel uued hoolekogud, siis tulevad nendesse uued lapsevanemad. Võib-olla nad suudavad midagi muud pakkuda.
Eestimaal on suur vene kogukond oma vajadustega. Venelased maksavad makse ja miks me ei või saada haridust oma emakeeles.

Soomes on sarnane süsteem, kus kõrvuti eksisteerivad rootsi koolid ja soome koolid. Soomes pole sellega mingisuguseid rumalaid probleeme ja kogukonnad toimivad ühe riigina.

-Soomlased lahendasid selle probleemi ära ilmselt siis, kui soome keelt mitte vallanud rootslane Mannerheim pärast Vene revolutsiooni esmalt nende ülemjuhatajaks ja hiljem presidendiks sai.

Eestis ja Soomes oli muidugi natuke erinev ajalugu. Vene impeerium jättis vallutatud maadel alati endise eliidi võimule. Soomes olid võimul rootslased. Eestis said tänu Peeter I-le võimule sakslased. Hiljem võitlesid eestlased nii sakslaste kui ka Vene bolševike vastu. Siin oli ka Vene loodearmee, kes bolševike vastu võitles. Sellegi poolest ei saanud me oma asju lahendada sama moodi nagu Soomes.

Ajalugu on mulle tähtis, sest minu esivanemad tulid Eesti territooriumile juba Vene impeeriumi ajal. Ma pean Eestit oma riigiks ja tunnen, et võin siinsete asjade üle otsustada.

-Minu lugupidamine.

Venelaste olukord ei olnud ka esimese Eesti Vabariigi ajal kuigi hea, sest siin toimus samuti eestistamine.

-See protsess läks kuni nimede eestistamiseni.

Ma loodan, et teise Eesti Vabariigi ajal me saame teha teistmoodi ja riiki omaltpoolt mõjutada. Loodan leida riigi poolt rohkem suuremeelsust. Kindlasti ma ei taha, et mind mingisuguseks Kremli meheks peetakse.

-Kremli karvase käe võib ükskõik kellele külge kleepida.

Kui haridusminister kommenteeris Aktuaalses Kaameras meie konverentsi, siis ta pani mind kohe Dmitri Klenskiga ühte patta ja selgitas, et me ajame mingisugust vaenulikku asja. Minu suhtumine Klenskisse võib olla ükskõik milline, kuid Klenskil polnud selle konverentsi korraldamisega mingisugust pistmist. Korraldajateks olin mina ja Oleg Nazmudtinov. Rahastamine toimus meie taskust.

Summad polnud väga suured. Saali rentimine maksis umbes 4000 krooni, saiakesed ja kohvi ligi 2500 krooni. Sellele lisandusid veel mõningased kantseleikulud. Kokku kulus kogu ürituse peale veidi üle 10 000 krooni.

-Üks korralik sünnipäevapidu läheb sama palju maksma.

Loomulikult ei ole selle sisse arvutatud meie aega, neid öid ja õhtuid, mida me korraldamiseks kulutasime. Kuid nüüd on see õnneks möödas.