Koopiaraamat tõi raamatukogule häda kaela
Viimsi vallas käib esimestes klassides kokku ligi 200 last. Nende kohustusliku kirjanduse hulka kuulub Samuil Maršaki raamat „Kaksteist kuud” – igihaljas lugu sellest, kuidas kuri võõrasema saadab kasutütre keset talve maikellukesi otsima ning kuidas tüdruk kohtub metsas aasta kõigi 12 kuu esindajatega, kes teda aitavad. Õbluke 20-leheline raamat on eesti keeles esmalt ilmunud 1968. aastal, uuesti aga 2000. aastal kirjastuse Avita väljaandes.
Viimsi valla kooliraamatukogus kõigi väikeste lugejate jaoks raamatut ei jagunud ja laenata tuli ka vallaraamatukogust. Sealgi tuli puudus kätte ning raamatukogu tegi raamatust kolm paljundust. Kirjastust Avita, mis on raamatu avaldamisõiguse ostnud ja püüab kasumit teenida, see mõistagi ei rõõmustanud. Kirjastus pöördus nii raamatukogu kui ka kultuuriministeeriumi poole.
„Kirjastuse pöördumine oli täiesti õigustatud,” ütles Viimsi raamatukogu juhataja Kristiina Puura. Ta kinnitas, et raamatukogu hakkas teost paljundama ainult selle pärast, et ei saanud seda osta. „Kontrollisime Rahva Raamatu hulgimüügist, aga seal neid polnud. Hiljem selgus, et jaemüügis oli. Võtsime kohe kirjastusega ühendust, kinnitasime, et olime heausksed ja paljundasime ainult hariduslikel eesmärkidel, mitte ärilistel,” kinnitas Puura ja lisas, et kirjastus võttis vabanduse vastu.
Juhtum pole sugugi harukordne. Eesti Päevalehega vestelnud emakeeleõpetaja sõnul ei hakka ta lühemate juttude või novellide lugemiskohustuse korral lapsi raamatukokku saatmagi, vaid paljundab tekstid kohe koopiapaberile ja jagab lastele kätte. „See ei ole võib-olla õige, aga ma tean ette, et enamikku raamatuid pole kogus piisavalt ja nii ma paljundangi. Teiseks on siis hea, et ükski laps ei saa mulle luisata, et tema ei saavat lugeda, kuna raamatul on järjekord. Vanematele klassidele romaane ja üldse pikki tekste ma muidugi niimoodi ei paljunda, aga paarikümnelehelisi asju küll. Kõik teevad nii,” rääkis ühe Tartu kooli õpetaja Triin (täisnimi toimetusele teada).
Koopia pole teavik
Probleeme mitmete raamatute kättesaadavusega nendib ka Puura. „Probleeme on veel tekkinud – just sarjaga „Minu esimene raamat”, näiteks raamatutega „Lumemöll” ja „Tere, Volli!”. Nendega on meil järjekorrad. Neid raamatuid on meil kumbagi kaks, aga järjekorrad on raamatu kohta kolm-neli inimest. Teeninduse käigus soovitame pöörduda Tallinna keskraamatukogu poole ja laenutatada sealt,” selgitas ta.
Raamatute ostmata jätmise taga ei ole mitte raamatukogu kuri tahtmine kirjastusele maksmisest pääseda ega rahanappus – raamat „Kaksteist kuud” maksab vaid kolm eurot –, vaid lihtsalt see, et paljusid raamatuid pole saada.
Kirjastuse Avita turundusjuhi Anneli Veskimäe sõnul takistavad uustrükke autoriõigused. „Kindlasti ei ole see ainus juhtum, kus vanad trükised on otsas ja neid ei saa juurde trükkida. Kui raamat on Nõukogude ajal välja antud, võivad autoriõigused olla praegu näiteks kusagil Venemaa avarustes. Venemaalt on autoriõiguste kättesaamine on kõige raskem,” sõnas ta.
Samuti võib probleemiks osutuda autoriõigustasu suurus. „Nii mõnigi asi on jäänud välja andmata, sest Eesti tiraažide juures ei ole mõtet lubada nii kõrget sisseostuhinda, sest pärast ei ole lihtsalt võimalik neid raamatuid mõistliku hinna eest realiseerida,” sõnas Veskimäe.
Kantsler Siim Sukles selgitas, et autoriõiguse seaduse järgi on raamatukogul õigus teha raamatust ilma autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta koopiaid füüsilise isiku jaoks. „Raamatukogu võib teha teostest koopiad juhul, kui lugeja sellised koopiad tellib. Samuti võib raamatukogu anda lugejate käsutusse kopeerimist võimaldavad tehnilised vahendid. Füüsilise isiku poolt tehtud koopiate eest maksab riik kirjastajatele hüvitist autorihüvitusfondi kaudu. Samas ei saa raamatukogu kasutada selliseid koopiaid kogude komplekteerimiseks, st teha koopiad raamatutest ning neid käsitleda kui teavikuid,” selgitas Sukles Avitale saadetud kirjas ja nentis, et raamatukogu asus paljundama olukorras, kus uskus siiralt, et raamatut pole võimalik osta.
