Koprajahti saab pidada ka püssita
Kuigi nii metsas, põldudel kui ka asulates kraave üle kallaste paisutavad koprad on suure arvukuse tõttu viimastel aastatel pea kõikjal tõeliseks nuhtluseks muutunud, on vaid vähesed neid loomi looduses oma silmaga näinud. Kuna kobrastel on äärmiselt varjuline eluviis, kohtuvad inimesed nendega väga harva.
Kuid praegusel ajal, kui kobrastel on pojad juba pesas ning pidevalt toitu otsivad ja oma kodupaika teiste liigikaaslaste eest kaitsvad loomad väga palju liiguvad, on tõenäosus neid trehvata kõige suurem. Eesti Päevalehele tuleb appi kobrastega tutvust sobitama kogenud matkameister Mart Reimann, kes juhatab meid vett mööda otseteed läbi ühe Jägala jõe parima koprakantsi, kus pare-matel päevadel võib toimetamas näha ligi paarikümmet looma.
Öise eluviisiga koprad muutuvad aktiivseks hämariku saabudes – kella üheksa paiku õhtul. Ajal, mil laululinnud enne öörahu veel ühe korraliku võidulaulmise maha peavad ja loojuva päikese kiired pääsevad puude vahelt tüünet jõepinda paitama.
Eduka kopravaatluse garantiiks on võimalikult hääletu liikumine. Sellest pealtnäha lihtsast, kuid suhteliselt raskesti rakendatavast põhimõttest tuleb kinni pidada eriti käänukohtades, mille taga avaneval sirgemal jõelõigul, võib tabada pahaaimamatult toimetavaid kopraid.
Esimesed koprad, Reimanni kodukohast vaid mõne meetri kaugusel elavad Juuli ja August, ennast näole ei anna, kuid tervitavad oma territooriumile tungijaid vägeva sabalaksatusega vastu vett.
Tegemist on teistele kobrastele mõeldud hoiatussignaaliga, mis käsib kaldal või vette langetatud puurondil ennastunustavalt värsket rohtu või kõrsiku kombel pajuvõrseid krõmpsutavatel kaaslastel kähku vette pageda. Sotsiaalses käitumises ja omavahelises suhtlemises ülitähtis hoiatav plaks peab olema tugev, et see kostaks ka üle kõige valjema puukrõmpsutamise. Pidevalt kasvavate üliteravate tumekollaste esihammaste kõrval on sabaplaks üks kobraste kui liigi firmamärke.
Ühe koprapaari territooriumiks on keskeltläbi paari kilomeetri pikkune jõelõik. Nii tuleb pärast Juuli ja Augusti kodupiirkonda uuesti suud kinni panna, et nende naabreid tabada.
Närivad isegi toomingaid
Kindel märk kobraste kohalolust on jõe kallastel otse kui pliiatsiteritajatega üle käidud teravatipulised kännud ning vette langetatud ja koorest paljaks näritud haavad ja pajud. Peale nende on koprad oma meisterlikku närimisvõimet demonstreerinud ka leppadel, kaskedel ning isegi vängelt lehkava koore ja puiduga toomingatel. Eks kehvemal ajal, kui nälg näpistama kipub, muutuvad suupäraseks ka toomingad.
Jõele paisu ehitamisega ei pea nad aga vaeva nägema, sest veetase ei lange siin naljalt kunagi niivõrd madalale, et järsu kaldanõlva sisse kraabitud koprauru avaus kaitsetult kuivale jääks.
Rästaste, metsvintide ja punarindade trillerduste, käo kukkumise ning mõnes kohas kaldataimestikust lendu tõusnud vihitajate äreva kiiksumise saatel triivivad süstad aina allavoolu. Pilgud puurivad ainiti otsivalt veepinda, kuid ihaldatud kobrastest pole kippu ega kõppu…
Just siis, kui on juba nii pime, et silm suudab jõe pinnale laotuvas uduvaibas vaevu mõnd puutümikat koprast eristada, pistab üks elukas ootamatult oma uudistava karvase koonu veest välja. Ilmselt juhtus tema idüllilist õhturahu häirima jutukõmin. Tajudes lõpuks tulijates ohtu, virutab seegi kobras vett suure kaarega laiali pritsides oma karvutu sabalapakaga vägeva laksu vastu jõepinda. Samal silmapilgul on ta kadunud ja veealusest liikumisest annab aimu ainult veepinnale kerkivate õhumullide rida.
Korra juba hävitatud
•• Kobras, keda rahvasuu kutsub ka piibriks, võib kasvada kuni meetri pikkuseks ja kaaluda seejuures ligikaudu kolmkümmend kilogrammi. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani.
•• Ühes pesakonnas on kobrastel tavaliselt üks kuni neli, harvem ka viis poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Teisel eluaastal noored iseseisvuvad ja hakkavad endale uut koduterritooriumi otsima ning kolmandal aastal saavad suguküpseks. Elada võivad nad viieteist- kuni kahekümneaastaseks.
•• Pärast viimast jääaega Eesti aladele kolinud ja vahepeal siin täiesti tavalised olnud koprad kütiti oma hinnatud kasuka tõttu meie loodusest välja 18. sajandi keskpaigaks. Liik taasasustati siia 1957. aastal ja samal ajal hakkasid ka Pihkva kandi koprad oma leviala jõudsalt Lõuna-Eestisse laiendama.
