Kopratammid päästavad põua ajal vee-elukaid
Vahur Sepp, põline jääger ja metsamees Jõgevamaalt, jälgib hoolega kobraste tegemisi ja tunneb ümbruskonna kopra- asumeid nagu oma viit sõrme.
Üks neist asub Kullavere jõkke suubuvas Linnutaja ojas, kus tänavu on õige vähe vett. Õigupoolest ongi vett vaid kopratammide vahel, kilomeeter-paar eemal on kraav täiesti kuiv. Tänu usinatele veepaisutajatele säilib sealne elustik, eelkõige need, kes ilma veeta kohe sureksid, kuid nüüd paisuvees pelgukoha leiavad, näiteks haug või vähk, räägib Vahur. Paljud neist muidugi hukkuvad, ent liikide säilimine on tänu kobrastele kindlustatud.
Koprad on teinud tõsist tööd, võtnud maha hulga puid, vedanud need vette, nii et lai rada järel, ning ehitanud kahekordse tammi, et vett paisu taga kinni pidada.
Samas on vesi nii madalal, et ei paku enam koprale kiskjate eest kaitset. “Karu on selle avastanud ning murrab nüüd kopra urud lahti,” ütleb Vahur järgmise kopratammi juures. Asjakohase nimega Karuperse kraavi juures on mesikäpa tehtu palja silmaga näha. Urud on pealt lahti kistud ning tuleb ettevaatlik olla, et neisse mitte sisse astuda.
Kobras on väga pelglik
Kobras on väga pelglik loom, kes päeval end vaevalt näitab. Kui me kaldale astume, ei saa ta asu, vaid ujub piki paisu edasi-tagasi. Looma asukoha reedavad õhumullid ning sogasemaks muutunud vesi. Korra välgatab ka kopra tume selg ja ta kaob sabaga lartsatades vee alla.
Looma käitumist selgitab Vahur Sepp hirmuga rünnaku ees. “Inimese või karu kõndimise peale ei tuleks kobras üldse välja,” ütleb ta. “Istuks vaikselt oma urus.” Kuna urud aga enam kaitset ei paku, püüab loom end vees peita ja sõelubki seepärast edasi-tagasi, sest pelgab iga hetk selga kargavat karu. Vahuri sõnul püüabki karu kobrast vees.
See, et karu käib kopra elupaigas laamendamas, on ebaharilik. Sellegi on tinginud põud, sest karu põhitoit – taimed ja marjad – kiduvad. “Usun, et siin ongi vaid üks kobras alles,” arvab Vahur.
Ent kopra jaoks pole karu sugugi ainus oht, ta on kerge saak ka hundile ja ilvesele, sest varjuda pole kuhugi.
Kui ei tule suurt vihmasadu, mis ojade ja kraavide veetaset tõstaks, ning kui talv tuleb pakaseline, ootavad kopraid ees kibedad päevad. “Kobras varub sügisel veekogu põhja talvevaru,” selgitab Vahur. “Pesast läheb käik otse vette, ta toob söögi pessa ja sööb seal. Kui vesi on madal, jääb uruväljapääs kuivale ning vee jäätumise korral ei pääse kobras toidutagavarale ligi. Ta on toidust ära lõigatud ja peab välja tulema, aga tema käpad ja saba külmuvad.”
Kobras on suurepärane hüdroloogiainsener
•• Kobras on Euroopa suurim näriline. Ta on kohastunud elama vees – erilised lihased sulgevad tihedalt ninasõõrmed ja kõrvaava, kui loom vee all viibib. Vee alla võib kobras jääda kuni 15 minutiks ja ujuda selle ajaga enam kui pool kilomeetrit.
•• Kopra toidulaud koosneb põhiliselt kalda- ja veetaimedest.
•• Puuvõrsete söömiseks peab kobras enne puud langetama. Oma tugevate hammastega võib kobras ühe ööga langetada 30-sentimeetrise läbimõõduga haava.
•• Eelistatumad elukohad on aeglase vooluga metsajõed, mille kaldad on haabu, leppasid, tammesid ja teisi lehtpuid täis kasvanud.
•• Kobras on suurepärane hüdroloogiainsener, ükski teine loom ei tegele nii palju maastikukujundamisega.
•• Tammide ehitamiseks kasutavad nad oksi ja tüvesid, mis on enne toidulaualt läbi käinud, kive, mulda, muda, sammalt, murumättaid ja teisi käepäraseid vahendeid. Vajaliku materjali parvetavad nad kohale mööda vett.
