Sarnase valiku ees on ka Jõgevamaalt pärit tänavu gümnaasiumi lõpetanud Janelle Koort: kas oodata ära tasuta kõrgharidus või astuda kohe ülikooli? Koortile tundub, et kuigi avalikkuses pole sellest palju kõneldud, kaasneb tasuta kõrgharidusega tegelikkuses see, et ülikooli on keerulisem sisse saada. „Usun, et senistele populaarsematele erialadele sissesaamine läheb veelgi keerulisemaks, sest riik võib tasuta õppekohtade arvu vähendada. Aga inimeste arv, kes tasuta õppida tahavad, selle arvel ju ei vähene,” on Koort mures. „Üliõpilaste ja ametnike vaheline diskussioon puudub täielikult. Kogu aeg muudetakse midagi ja tundub, et just üliõpilaste kahjuks,” arvab ta.

Vähene selgitustöö

Türilane Kärt Ojala tunnistab, et tasuta kõrgharidus aitaks tal tulevikus selgust saada. Praegu on magistrikraadi omandamine jäänud selle taha, et rahaliselt pole see võimalik olnud. Ta meenutab, et senise kolme aasta eest ülikoolis tuli tal õppemaksu tasuda ja see pani neiu suure pinge alla.

„Ise makstes võib koolis käimine muutuda rängaks kohustuseks, oleks tasuta koht, oleks nagu rohkem tahtmist kooli minna, sest pole nii palju seda finantsstressi kaelas,” selgitab ta. Lisaks oleks siis aega õppimist reaalselt nautida. „Ja õppida õppimise pärast, mitte sellepärast, et keegi kuklas rahakupüüre loeb,” põhjendab ta.

Koort ja Ojala arvavad, et haridusreform pole otsast lõpuni üliõpilastele selgeks tehtud. „Mulle tundub, et üliõpilaste ja ametnike vaheline diskussioon puudub täielikult,” räägib Koort. „Kogu aeg muudetakse midagi ja tundub, et just üliõpilaste kahjuks,” mõtiskleb ta.

Kas tõepoolest on kõrgharidusreformiga lootust, et kõik soovijad pääsevad tasuta õppima? Haridus- ja teadusministeeriumi avalike suhete konsultant Rein Joamets kinnitab, et kogu süsteem baseerub statistikal, mille tulemusel peaks kõik soovijad siiski tasuta kõrghariduse kätte saama.

Vaatame siis statistikale otsa: möödunud aastal astus ülikooli 15 125 inimest, nendest tasuta kohtadele 9130 ja tasulistele 5995. Järgmise aastaga tasulised kohad aga kaovad ja juurde tuleb 3500 tasuta kohta. Joametsa andmetel lõpetab 2013. aastal gümnaasiumi umbes 14 900 õpilast. Lihtne liitmistehte – 9130 + 3500 – tulemuseks on arv, mis viitab, et 2260 gümnaasiumi lõpetajat jääks aga kohast ilma. Lisaks kandideerivad õppekohale ka need inimesed, kes on gümnaasiumi varem lõpetanud.

Haridus- ja teadusministeeriumi osakonna juhataja Argo Kerbi sõnul rahastab riik tuleval aastal ülikoole 30 protsendi võrra rohkem kui seni, et katta ära tasuliste õppekohtade kaotamine erinevates ülikoolides. Kuidas aga ülikoolid neid rahasid liigutama hakkavad, millistesse erialadesse panustama, kui palju kohti erialadele juurde tuleb – see on Kerbi sõnul kõrgharidusasutuste enda otsustada.

Esialgu jääb mulje, et midagi suurt praeguse süsteemiga ei muutu. Tasuta kohtade eest on riik ju alati maksnud, nüüd kaotatakse tasulised kohad lihtsalt ära – see aga kahandab üldkokkuvõttes erialale kandideerimise kohtade arvu ja suurendab konkurentsi.

„See süsteem kaob tõepoolest ära,” kinnitab Joamets. Ent tema meelest on seda praegu valesti tõlgendatud. Oluline nüanss on see, et riik rahastab ülikoole nii, et senised tasulised kohad väljenduksid tuleval aastal tasuta kohtade arvu suurenemises.

Küsimus on ka selles, mis saab avatud ülikoolidest ehk kaugõppest. „Avatud ülikoolide edasine roll sõltub juba õppeasutustest,” räägib Rein Joamets. Ka siin tundub ülikoolil olevat vabad käed. „Juhul kui üliõpilane täidab avatud ülikoolis õppekava täies mahus, on tal õigus tasuta õppele. Ja juhul kui avatud ülikoolis toimub näiteks osakoormusega õpe, on õppeasutusel võimalik luua tasulised õppekohad,” kinnitab Joamets.

Keerulised õppetoetused

Üliõpilaskondade liidu aseesimehe Monika Maljukova sõnul on kõige murettekitavam asjaolu, et tasuta koha hoidmiseks määratud koormus takistab üliõpilasel kooli kõrvalt tööd teha. „Ei ole aus oodata, et tudengid suudavad õppida ning töötada kokku 80 tundi nädalas,” arvab ta. Põhjus, miks üliõpilased üldse tööd peaksid tegema, puudutab Maljukova meelest teist olulist murekohta: õppetoetusi, mis on äraelamiseks liiga väikesed.

See on ka üks aspekt, mis tulevase tudengi Natali Joonase meelest on ebaõiglane: tema tahab iseseisvust, reform juhatab ta aga otsapidi tagasi koju. „Meid pannakse vanematega ikkagi ühte patta,” räägib ta, viidates sellele, et õppetoetuse taotlemisel tuleb esitada tõend leibkonna sissetuleku kohta. „Õppetoetuste kriteeriumid on täiesti absurdsed! Üliõpilased tahavad ja peavadki üksinda hakkama saama!” arvab ta. Joonas mõistab, et erinevaid piiranguid on vaja, aga siiski võiks sealjuures ka üliõpilaste peale mõelda.

Juhul, kui Joonas aga toetuse saajate nimekirjast välja peaks jääma, tuleb ilmselt endale töökoht leida. Aga hoida oma tasuta kohta, ehk täita õppekava nõutud mahus, lisaks teha veel sealt kõrvalt tööd – see on neiu meelest väga riskantne. Seetõttu ei julge ta otseselt ette ennustada, kus ta täpsemalt oma õpingutega paari aasta pärast on. „Muidugi on nii, et kes teeb, see ka jõuab. Ja tudengid on näidanud, et nad jõuavad, aga ometi on see siiski riskantne,” jääb ta endale kindlaks.
ÕppetoetusedMis muutub tulevikus?

••Praegu on õppetoetuse põhitoetuse suurus 55,93 eurot kuus. Vajaduspõhine õppetoetus oleks eelnõu järgi 135 eurot kuus ehk ligi pool Eesti alampalka.

••Juba õppivate või sel õppeaastal kõrgkooli astunud tudengite jaoks jääb kehtima õppetoetuste praegune süsteem (põhitoetus 55,93 eurot, mida makstakse õppetulemuste alusel).

••Vajaduspõhist õppetoetust hakkab saama haridusministeeriumi hinnangul u 37 protsenti järgmisel õppeaastal sisse astuvatest ja täiskoormusega õppima hakkavatest üliõpilastest.

••Vajaduspõhine õppetoetus on mõeldud üliõpilastele, kelle pereliikme keskmine sissetulek jääb alla suhtelist vaesuspiiri (alla 280 euro pereliikme kohta kuus).

••Kuni 26-aastase üliõpilase pereliikmeteks loetakse üldjuhul vanemad ning õed ja vennad. Kui alla 26-aastane üliõpilane on abielus, lapsevanem või hooldaja, muutub ta iseseisvaks.

••Riigikokku esitatud ettepaneku järgi suureneb õppetoetusteks ette nähtud rahamaht kaks korda. Praegu on see kokku 8,8 miljonit eurot ning süsteemi rakendumisel kasvab summa peaaegu 17 miljoni euroni.

••Vajaduspõhist õppetoetust makstakse, kui üliõpilane täidab õppekava täies mahus.

••Lisaks on tudengil võimalik võtta õppelaenu, mille suurus on u 190 eurot kuus.KommentaarÜliõpilaskondade liit: tudengite hakkamasaamine tulevikus on ebaselge

Monika Maljukov
Eesti üliõpilaskondade liidu aseesimees

Eesti haridussüsteemi on vaja reformida ja praegune valitsus lähtub õigetest põhimõtetest, kuid teostus on jäänud puudulikuks. EÜL on aastaid võidelnud selle nimel, et tudengitel oleks võimalik õpingutele pühenduda. Tasuta haridus ning vajaduspõhised õppetoetused on õige suund. Tudengid pole rahul aga sellega, et süsteemi reformitakse poolikult, näiteks õppetoetuste puhul ei soovita iga tudengi vajadusi eraldi arvestada, sest see on tülikas.

Kõrgharidus peab olema ligipääsetav kõigile võimekatele ja motiveeritutele, olenemata nende peremudelist ja elukohast. Toetust peaks jagama diferentseeritult ja kõrgeim toetuse summa peaks olema 290 eurot, seda saaksid kõik tudengid, kellel igasugune muu sissetulek puudub. Meie pakutud süsteemi mõte on, et riik peab kompenseerima tudengile selle summa, mis ta muid sissetulekuid kokku arvestades alampalgast puudu jääb. Kindel on see, et kogu vajaduspõhilistele õppetoetustele planeeritud summa peab suurenema, et tagada toetuse kättesaadavus vajajatele.

Dialoog on olemas, EÜL on esitanud tudengite ettepanekud ministeeriumile ning vastuseks on olemasolev eelnõu. Hetkel on asi jõudnud riigikokku, seega on mõtteid vaja vahetada riigikogu liikmetega. Meie mure on, et meie ettepanekuid ei taheta kuulda võtta ja seetõttu on üliõpilaste hakkamasaamine tulevikus ebaselge.