Kõrreliste lummuses
Kõige rohkem kasvab kõrrelisi troopilistel aladel ja põhjapoolkera kuivemates piirkondades, neid võib leida mägedest, rannikult, niitudelt, soistelt ja vesistelt aladelt, lausa ujuvana vees või isegi suurte kõrgete puitunud vartega puudena, nagu on paljud bambused. Ilma kõrrelisteta oleks muru rajamine hoopis teistsugune ja loomade toidulaud vähem mitmekesine.
Kõrrelisi kasutatakse väga mitmeti – peale toitude ja jookide veel ehituses, paberitööstuses, meditsiinis ja aroomteraapias, šampoonides ja seepides, harjade ja luudade tegemiseks, kalavõrkude meisterdamiseks, elavtarana, pärlite ja ehete valmistamiseks jpm. Kõrreliste hulka kuulub ka umbrohutaimi ja heinapalavikku põhjustavaid liike. Kõrrelised taluvad teistest taimedest paremini ka raskemetallidega või sooladega saastunud pinnast. Mitmeid kõrrelisi kasutatakse deflatsiooni ehk tuulekande tõkestamiseks liivastel aladel.
Kõrrelised on osutunud väga edukaks taimerühmaks ka tänu sellele, et nad ei sõltu nii palju tolmeldajatest. Enamasti on kõrrelised tuultolmlejad taimed ja võrreldes teistega esineb neil sagedamini kleistogaamiat ehk tolmlemist suletud õies. Arktiliste liikide kõrrelistel on sageli lisaks seemnelisele paljunemisele ka sigikehad, mis moodustuvad pähikutes. Sellist sigikehade abil paljunemist tunneme botaanikas vivipaariana.
Kõrreliste õit nimetatakse pähikuks ja seal on palju väikseid osi, mida enamasti eristada ei osata, nagu libled ja sõklad, ohted ja paislajud. Põnev, kas pole? Kõrreliste vili on teris, mida argikeeles lihtsalt teraks kutsutakse. Dekoratiivsete omadustega kõrrelisi on väga palju. Neid kutsutakse ka ilukõrrelisteks. Dekoratiivsete omadustega kõrreliste seas on nii ühe- kui ka mitmeaastaseid liike.
Eri liigid või neist aretatud sordid erinevad ka oma nõuetelt kasvukoha suhtes. Paljud väga kitsa, niitja või harjasja lehega kõrrelised sobivad päikseküllastele liivaka pinnasega kuivadele aladele. Selliseid taimi tuntakse kui psammofüüte ehk liivataimi, mis kasvavad meelsasti luidetel, nagu meil ilusate siniste lehtedega vareskaer.
Kõrgemakasvulisemad ja laiade lehtedega kõrrelised, nagu päideroog ehk harilik paelrohi, siidpöörised, roog-sinihelmikas, vitshirss, teravaõiene kastik, pilliroog jm vajavad parasniisket ja viljakama mullaga kasvukohta. Suur parthein (Glyceria maxima) edeneb paremini tiigis või märja savika mullaga paigas. Pikkade võsunditega või maa-aluste risoomidega kõrrelised, nagu parthein, liiv-vareskaer, pilliroog, kamm-soohein jpm võib väiksemas peenras vohamise piiramiseks suurte potti, vanasse plekk- või plastvanni või mitmekordselt üksteise sisse pandud kilekottidesse istutada.
Palju ilusaid kõrrelisi
Tiheda puhmikuna kasvavad paljud aruheinad, sinihelmikas, hirsid, teravaõiene kastik, stepirohud jpm. Üheaastastest liikidest on kerge kasvatada ja sobivad kuivatamiseks suur värihein (Briza maxima), itaalia kukeleib (Setaria italica), korakaani sõrmhirss (Eleusine coracan), udu-kastehein (Agrostis nebulosa), mitmesugused luste (Bromus) liigid, kohe külviaastal õitsemist alustav lakkoder (Hordeum jubatum), jänesesaba (Lagurus ovatus), lamarkia (Lamarckia aurea), kanaari paelrohi (Phalaris canariensis), nõiahirss (Panicum barbipulvinatum), jõhvhirss (P. capillare) jpm.
Üheaastased kõrrelised kül-vatakse kas kohe kevadel mais avamaal peenrale ja pärast tärkamist harvendatakse või kasvatatakse potis või kastis ette ja istutatakse avamaale väikeste kogumikena. Maisi või sorgo seemned võiks küll aprillis ette kasvatada ja alles pärast kevadisi öökülmi välja istutada.
Minu üks lemmikutest mitmeaastaste ilukõrreliste seas on Põhja-Ameerikast pärit soo-kammheina (Spartina pectinata) kollasetriibuliste lehtedega sort „Aureomarginata”. Ta alustab kevadel kasvamist küll teistest hiljem, on jõuline ja peenras naabreid okupeeriva loomuga, kuid püsib sügisel kaua kena. Kodumaistest kõrrelistest olen koduaeda hankinud hariliku pilliroo (Phragmites australis) kollasetriibuliste lehtedega sordi „Variegata” ja siniselehise liiv-vareskaera (Leymus arenarius).
Vahel ei osata kõrrelisi nen-dega veidi sarnastest tarnadest (Carex) eristada. Tarnadel on enamasti kolmekandiline vars, kõrrelistel on aga vars ruljas või harvem lapik ehk kokkusurutud. Ilutaimedeks aeda ja talvistesse kuivkimpudesse sobib kasvatamise suhtes leplik huvitava vilikonnaga Põhja-Ameerikast pärit pugutarn (C. grayi), mida kutsutakse rahvapäraselt ka nui- ja hommikutähe tarnaks.
Paljude tihedalt varrele kinnituvate lehtedega on tihepuhmikuline palmlehine tarn (C. muskingumensis). Tarnasid ja mitmeaastaseid kõrrelisi on kerge paljundada taime jagamise teel. Selleks kaevatakse puhmik või kogumik hargiga maa seest üles, lõigatakse terava noaga sobiva suurusega väiksemateks osadeks ja istutatakse uude või samasse kohta tagasi.
