Kostabi: olin kaheksakümnendatel edujanust mürgitatud
••Käivad jutud, et Kostabi Maailm olevat raskustes, lausa pankroti äärel. Kuidas tegelikult läheb?
Ma tean, kust need kuulujutud pärit on. Need tulevad Michael Sladeki dokumentaalfilmist „Con Artist”, kus peale õigete faktide on ka selliseid, mis tegelikkusele ei vasta. Seal tuleb juttu ka mu isast. Räägitakse asjadest, mis ei pea paika. Filmis räägitakse pankrotist, mis justkui oleks 1991. aastal olnud. Tegelikult oli 1991 minu jaoks erakordselt edukas aasta, mul oli mitu rahvusvaheliselt olulist näitust. Üldse, üheksakümnendatel läks Kostabi Maailmal märksa paremini kui kaheksakümnendatel. 1992 oli mul retrospektiiv Jaapanis. Heie Treier tegi minu tööde suure retrospektiivi Tallinnas.
••Kas Kostabi Maailm nüüd siis laieneb?
Ta laieneb tasakaalukalt. Kaheksakümnendatel olin ma edujanust mürgitatud. Ettevõte laienes meeletult. Ühel hetkel avastasin, et minu venelastest assistendid varastavad minu tagant. Lasin seitse assistenti lahti. Praegu on assistentide hulk kahanenud viieteistkümnele. Kuid need viisteist töötavad tulemuslikumalt kui kunagised 27.
Meil läheb hästi. Hiljuti kolisime Chelsea’isse suuremale ateljeepinnale. See on koht, mis on praegu New Yorgi kunstielu keskus. Seal on kolmsada galeriid.
••Kui avatud on praegune New York uutele annetele? Kas läbi lüüa on praegu lihtsam või raskem, kui mõtlete tagasi oma algusaastatele?
Mul oli lihtne saada kuulsaks ja rikkaks. Aga mina olin erand. Paljud, kes alustasid koos minuga, on tänaseks kadunud. Nüüd on olukord teistsugune. Nüüd on noortele inimestele palju rohkem võimalusi. Rohkem on galeriisid. New Yorgis on kokku umbes tuhat galeriid, kes kõik tutvustavad korraga mitme kunstniku töid. Toimuvad kunstilaadad, oksjonid. Seda kõike kaheksakümnendatel polnud. Näiteks noor eestlanna Sigrid Viir tuli New Yorki ja sai kuulsaks.
Teisalt on ka rohkem konkurentsi. Nähtus, mida kaheksakümnendatel polnud, on akadeemilise hariduse tähtsustamine. Tollal ei räägitud Yale’ist. Nüüd lõpetavad inimesed Yale’i ja neile on uksed eranditult avatud. Kui kaheksakümnendatel tehti head kaupa nii, et müüdi teos tuhande dollariga, siis praegustele noortele on selline hind solvav.
••Kuidas te isiklikult suhtute noortesse aktivistidesse, kes püüavad Wall Streeti okupeerida?
See liikumine niipea ei vaibu, kuid meedia suurelt pildilt hakkavad nad kaduma. Mind huvitavad väga teemad, mida nad tõstatavad, kuid ma ise ei ole nendega koos protestimas käinud. Mõni kunstiinimene käis, näiteks muusik Lou Reed ja helilooja Philip Glass.
Ma toetan väga Barack Obama tegevust. Olen rahul kõige sellega, mis ta teeb. Talle Occupy Wall Street sümpatiseerib.
••Kuidas te ennast muusika ja kunsti vahel jagate?
Hommikul mängin klaverit ja õhtul tegelen kujutava kunstiga.
••Kas see on reegel?
See on reegel, mida ma vahel rikun. Aga võib öelda, et 50 protsenti pühendun ma muusikale ja 50 protsenti kunstile. Muusika ja kunst täiendavad teineteist väga hästi ja neis on ka palju sarnast. Näiteks kasutatakse värvide mõistet ka muusika puhul. Mõlemas on olemas harmoonia ja rütm. Tihti mängin oma näituste avamisel ise klaverit. Või siis kujundan oma muusikaesinemise ruumi. Muusika ja kunst on minu puhul väga seotud.
Selliseid inimesi, kes tegelevad muusika ja kunstiga, on teisigi, näiteks Yoko Ono, Bob Dylan.
••Kuidas jagate ennast Euroopa ja Ameerika vahel?
Aastast elan kaheksa kuud Roomas ja neli kuud Ameerikas. New Yorgis olen oktoobris-novembris ja aprillis-mais. Need on kuud, kus New Yorgi kunstielus toimuvad olulised sündmused, kunstiturud, oksjonid ja muu selline. Seda soovitan ma noortel eestlastel arvestada, kui nad peaksid tahtma New Yorgi kunstielus läbi lüüa.
••Milline on teos, mis nüüd Tartus esitamisele tuleb? Mida võiks publik oodata?
Teos kõlab hästi. Tegelikult on neid teoseid mitu. Need on laulud, millest mõned ma kirjutasin Itaalias elades ja mille tarvis ma ka Itaaliast inspiratsiooni sain. Ühe laulu pealkiri on näiteks „Itaalia suvi”.
Peeter Vähi kutsus mind esinema Klaaspärlimängule, mis on tore festival. Kõik lood, mis ma ette kannan ja mis on ka minu enda kirjutatud, on selle festivali programmis üles loetud.
Mu muusika on väga meloodiline, aga ka harmoonia on seal tähtis, nagu ka rütm. Minu jaoks ei ole tähtis mitte heli, vaid laul, meloodia. Tahan, et laulud jääksid kuulajatele meelde. Osa laulude puhul esineb improvisatsiooni.
Need tööd on mõjutatud Stravinskist ja Eric Satiest, kelle klaverimuusika mulle väga meeldib. Seal on harmooniaid, mis on tuttavad Raveli ja Debussy loomingust.
••Milline see kontsert tuleb? Kes esinevad? Kas tuleb ka video?
Mina mängin klaverit. Esituses on video, kuid mitte klaverimängu ajal. Tuleb video, mille on teinud Peeter Vähi mõned aastad tagasi. Video on tänapäeval muusika esitamisel väga tähtis, eriti popmuusikas. Kontserdi visuaalne külg on väga tähtis. Isegi selline kunstile orienteeritud artist nagu Björk teeb oma esitusest suure vaatemängu.
Roomas on mul oma bänd. Kui me seal esineme, siis teeme rohkem visuaalset sõud.
••Kas ja millal on kavas Rooma bändiga Tallinnas esineda?
Kunstis ei pea ajama asju nagu poliitikas, kus kuberner kuulutab avalikult, et tahab saada presidendiks. Mulle meeldib rohkem ajada asju samm-sammult. Me ei kavatse teha mingit grandioosset tuuri, nagu tegi näiteks Rolling Stones. Meil on kavas mõned esinemised juulikuus. Mis juhtub augustis, seda ma ei tea.
Las ma esinen enne Tartus ära. Kui mul läheb siin hästi, siis võib ka järgmisest projektist rääkida.
••Milline on teie muusikaline taust?
Kõigepealt õppisin muusikat oma emalt, kes oli klaveriõpetaja. Ta sündis Tallinnas ja tema neiupõlvenimi oli Rita Nirk. Ta abiellus Kalju Kostabiga, kes on pärit Võrumaalt ja kes oli ka muusik. Olen õppinud oma mõlemalt vanemalt. Isalt olen õppinud rahvamuusikat ja see on mind niisamuti mõjutanud.
Kui ma klaverit mängin, tunnen vaimset sidet oma emaga. Ema lahkus siit ilmast 2008. aasta augustis.
••Teie muusikakarjäär algas Eestis koostööst Lepo Sumeraga. Kas ka tema on teie loomingut mõjutanud?
Kui olla täpne, siis olin selleks ajaks teinud mõned mitteametlikud esinemised. Aga mind võeti siin väga hästi vastu, mind toetati. Lepoga kohtusin esimest korda täsissuitsetatud Kuku klubis. See kohtumine oli minu jaoks tähendusrikas, me saime sõpradeks. Palusin Lepol orkestreerida ühe minu klaveripala. Ta oli geniaalne helilooja. Kui Lepo lahkus, pühendasin ühe oma plaadi temale. Mind on aidanud palju ka Järvide perekond. Kristjan Järvi on minu sõber.
•• Mainisite esinemisi Roomas. Kas nüüd on teie muusikaline karjäär muutunud rahvusvahelisemaks? On see edukas?
Seda võib pidada edukaks, sest äsja esinesime Colosseumis. Seal esinevad Paul McCartney ja Billie Joe. Nemad mängivad seal miljonile inimesele. Minu kontserdil nii palju publikut ei olnud, mängisin heategevuskontserdi Darfuri põgenikele. Aga ikkagi Colosseumis...
Minuga koos esineb minu vend Indrek Paul, kes on tuntud kitarrist ja esinenud mitmes tuntud bändis. Indrek Paul on samamoodi nagu minagi üheaegselt nii muusik kui ka kunstnik. Meiega koos esineb väga hea trummar Tony Esposito. Kavatseme oma esinemistegevust laiendada. 1
