Kraaksujate, sidistajate ja kudrutajate linnuelu
Tallinna koolijütsidele kevaditi suleliste ja nende laulu kohta tarkust jagavat elupõlist linnumeest Peep Veedlat piiravad seekord reaalkooli viiendike teadmisjanused kõrva- ja silmapaarid.
Esmapilgul tundub kuulajaile, et kogu see sidin ja vidin on üks hoomamatu segapuder, mille seest on võimatu mõne linnuliigi häälitsusi ära tunda. Korraga kostab ühe Harjumäe puujändriku võrast selge ja kõlav “sit-si-kleit, sit-si-kleit…” Veedla kõrv tabab heli joonelt ja ta kuulutab: “Rasvatihane! Just nii laulab rasvatihane. Seesama kollase kõhualusega lind, kellel jookseb üle kõhu must triip.”
Sealsamas lähedal aga venitab üks väike tegelane: “Trüiii, trüiii.” Tuleb välja, et tegu on rohevindiga. Nagu nimigi reedab, on sel parajalt suure nokaga tiivulisel rohekas kuub.
15 miljonit vinti
Teel Lindamäele lendavad aga üle peade hallvaresed ja kala- ning hõbekajakad. “Mis häält teeb vares?” küsib Veedla.
“Kraaksub,” vastab häältekoor surmkindlalt. Tuvisid nähes aga teatab Veedla, et need linnud küll kudrutavad, aga ei laula.
Hirvepargis lendab mööda üks linavästrik ja püüab oma kädistamisega üle trumbata hallrästad. Kuulmata ei jää ka kuldnoka sirtsumine, sinitihase sidin ning metsvindi ähvardav “siit, siit, siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!”
Veedla teab rääkida, et metsvindid on meie kõige suurema arvukusega linnuliik. Hinnanguliselt pesitsevat neid Eestis ligikaudu kaks ja pool miljonit paari. Pärast pesitsushooaega, kui iga vindipaar on ilmale toonud keskmiselt kolm kuni neli poega, küündivat nende hulk lausa viieteistkümne miljonini.
Linnuretke lõpetuseks sõnab linnumees, et linnas võib linnuliike mõnikord rohkem kohata kui mõnes metsa- või maapiirkonnas. Et selles veenduda, tasub kõigil vaid korraks pilk inimsilme kõrguselt ülespoole suunata ja kuulatada.
