Kranich: R-Hoolduse variannetajad ei soovi oma nime avalikustada
Kunagine Reformierakonna peasekretär leiab, et 1990-ndate tegemistest ei saa rääkida praeguste seaduste valguses.
Praegune Eesti Loto juht Heiki Kranich vastab oma esimeses pikemas intervjuus Reformierakonna rahastamise kohta Eesti Päevalehe küsimustele e-kirja teel.
Kas Äripäev valetab, kui väidab, et Reformierakond sai 1990-ndate lõpus R-Hoolduse kaudu senini anonüümsetelt isikutelt sularaha?
Selleks, et 14 aasta taguseid sündmusi hinnata, tuleks kõigepealt meelde tuletada toona kehtinud erakondade rahastamist puudutanud põhimõtted: erakondade riigieelarvest rahastamine oli marginaalne ja eraannetuste osakaal väga suur, erakondadel oli võimalik tulu teenimiseks asutada ja omada äriühinguid, ettevõtetel oli võimalik erakondadele annetusi teha ja erakondadel oli võimalik vastu võtta anonüümseid annetusi (korjanduskarbid jne).
Ettevõte loodi lihtsal ja praktilisel eesmärgil: hoida erakonna poliitiline ja administratiivne tegevus raamatupidamislikult lahus tulu teenimisest ning mitte ajada erakonna raamatupidamist segaseks igasuguste tuluürituste ja seminaridega.
Kas vastab tõele, et teie andsite aastatel 1998–1999 tollasele Reformierakonna raamatupidajale Karin Remmelgasele mitu korda sularahapakke, et ta need panka viiks ja R-Hoolduse arvele kannaks?
R-Hooldus oli ettevõte, mis kuulus Reformierakonnale, ja seal kehtisid sama ranged raamatupidamiseeskirjad kui Reformierakonnaski. Kui mingeid sularahalaekumisi oli, vormistati kassa sissetulekuorder, millel oli raha maksja nimi, ning siis viidi see raha otsekohe panka ja kanti arvele. Edasised arveldused toimusid alati panga kaudu. 1990-ndatel oli ettevõtjate hulgas sularahaga arveldamine märkimisväärselt tavapärasem kui täna, nii et kui sularaha laekus, andsin ma selle päris kindlasti raamatupidajale, et see kantaks pangakontole ja dokumenteeritaks nõuetekohaselt.
Küsin korra veel: kas te andsite neil aastatel raamatupidajale panka viimiseks mitmel korral korraga 100 000 krooni või rohkem sularaha?
Täpsete summade mäletamist on 14 aastat hiljem pisut palju nõutud. Sõltuvalt ürituse iseloomust võis summasid olla mitmesuguseid. Ei ole kindlasti võimatu, et mõnikord võis see olla üle 100 000 krooni.
