Kuid see ei tähenda, et Eestil pole Kreeka riigi rämpsvõlakirjadega üldse mingit muret. Reitinguagentuur Standard & Poor’s hindas need eile madalaimale võimalikule tasemele CCC ja lisaks hoiatati, et Ateena valitsus jääb võlakirjade teenindamise ehk tagasimaksmisega hätta vähemalt korra enne 2013. aastat. Teisisõnu – ees ootab riigi maksejõuetus ehk pankrot.

Terve ports Kreeka valitsuse hapuks minna ähvardavaid võlakirju asuvad piltlikult öeldes Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki seifis. Ja kui Kreekal üle pea kasvanud võlgadega midagi juhtub – ning rahvusvahelised rahaturud usuvad aina rohkem, et juhtub –, siis muutub Lipstoki rämpspaber reaalseks, potentsiaalselt ligi miljardi kroonini ulatuvaks kahjumiks.

Kuidas said Kreeka võlakirjad Eesti Panka, mis juhiti eelmisel aastal vastavaldatud andmete järgi 27 miljoni kroonisesse kahjumisse? Väga lihtsalt – Euroopa Keskpanga (EKP) kaudu, automaatselt euroga ühinemise järel.

Mullu mais otsustas EKP teatud rahvusvahelistel finantsturgudel euroala riikide võlakirjade järjest allakäiva reputatsiooni päästmiseks kõige rohkem patustanute osas sekkuda. Alustati hädaliste riikide – eriti Kreeka – võlakirjade kokkuostmisega otse turgudelt, millega loodeti natukenegi investoreid rahustada. Sõnum pidi kõlama umbes järgmiselt – kui EKP neid pabereid ostab ja usaldab, siis pole karta midagi. Seda tegevust tuntakse võlakirjaturgude programmi nime all (ingl securities markets programme – SMP).

SMP raames soetatud võlakirjade maht on EKP poolt viimasena avaldatud andmete järgi ehk 3. juuni seisuga 75 miljardit eurot. Kuid rohkem detaile – näiteks selle kohta, milliste hädaliste riikide võlakirjadest koosneb ja millise kaaluga see portfell on – EKP ei avalda. SMP portfelli sisu salastamise otsustas EKP nõukogu sama otsusega, millega see loodi.

Aga eelmise nädala Briti majandusleht The Economist märkis, et 75 miljardi euro suurusest hätta sattunud riikide valitsuste võlakirjade portfellist moodustab Kreeka rämpsu maetud osa umbes 45 miljardit eurot. See on üüratu summa – kujutades endast 7,5-kordset Eesti selle aasta riigieelarvet.

Pomm tiksub

Kõrvutades Kreekale abilaenusid andnud Euroopa riikide ja rahvusvahelise valuutafondi (IMF) riske EKP poolt otse turgudelt ostetud võlakirjade omadega, kujutab viimane võrreldes esimesega kohutavat tiksuvat pommi. Asi on selles, et kui Kreeka oma SKT-st 1,5 korda suuremaks paisunud võlakoorma all tõesti kokku vajub, siis on laenu andnud riikidel ja IMF-il nii-öelda ootus, et nende välja käidud abiraha hakatakse kohtlema eelistatult.

Teisisõnu, kui lauale peaks tõstetama Kreeka võlgade restruktureerimine, reprofileerimine vms, siis esmajoones tähendab see kaotusi turgudelt võlakirju ostnud investoritele. Näiteks võidakse peale sundida ühepoolne võlakirjade väärtuse kahandamine, intresside maksmise peatamine või vähendamine. Riikide ja IMF-i antud otselaenud on aga tava järgi puutumatud, neid vabaturuinvestoritele pealesurutav ei puuduta.

EKP kontol seisvad Kreeka võlakirjad pole aga võrdsed riikide ja IMF-i laenuga. Kui erainvestoritele sunnitakse peale Kreeka võlakirjade ümberkujundamine, siis võtab EKP kahjud sisse samamoodi kui teised rahaturgudel osalejad.

Tuleme Frankfurdist, kus asub EKP peakontor ehk nn eurotorn, tagasi Eestisse. Võib ju öelda, et mis siis ikka, kui Euroo-pa rahapoliitikat kureeriva Jean-Claude Trichet’ kontoris on 45 miljardi euro eesti läppunud lõhnaga Kreeka võlakirju. Paraku kuulub osa neist põhimõtteliselt ka Eesti Pangale.

Keskpank katab kahjud

Igasugused kahjud, mis tulenevad EKP-le euroga seotud askeldustest (Kreeka võlakirjade ostmine oli mõeldud nimelt euroala kindlustunde suurendamiseks), tuleb katta vastavalt osaluste võtmele keskpangal ning eurot kasutavate riikide ehk eurosüsteemi keskpankadel. Seda tunnistab ka Eesti Pank, kellelt Eesti Päevaleht palus selgitust, kas Kreeka võlakirju teoreetiliselt tabada võiva restruktureerimise korral tuleks oma osa tekkivast kahjust kanda ka sel asutusel.

„Eurosüsteemi ühisest tegevusest tekkivad tulud ja kulud jagatakse kõigi eurosüsteemi keskpankade vahel vastavalt euroala iga rahvusliku keskpanga osalusele Euroopa Keskpangas. Eesti osa on 0,25582 protsenti,” möönis Eesti Pank eile antud lühidas vastuses.

Viidates Frankfurdis langetatud otsustele keeldus Eesti Pank samuti avalikustamast SMP portfellis olevate hättasattunud riikide võlakirjade osakaalusid ning kommenteerimast väidet, et Kreeka rämpspaberid moodustavad fondi suurusest koguni 45 miljardit eurot.

Kuid eeldades, et 45 miljardit eurot on õige arv ning võttes arvesse võtit, millega arvutataks välja Eesti Panga osa igasugusest võimalikust Kreeka võlakirjade ümberkujundamisest tekkida võivast kahjust, on lihtne teha edasisi arvutusi.

Koostades teoreetilise stsenaariumi, et Kreeka võlakirjade väärtust vähendatakse poole võrra, tuleks Eesti Pangal kahjudena korstnasse kirjutada ligi miljard krooni ehk 57 miljonit eurot. Muide, The Economist märgib, et võlakirjade väärtuse poolitamine vastaks turgude poolt selle riigi kümneaastastele võlakirjadele omistatavale väärtusele niigi. Seetõttu pole selline teoretiseerimine kaugeltki kohatu.

Eesti Pank on küll iseseisev ja sõltumatu organisatsioon, mis katab kahjud oma varade najal. Kuid rahvusliku keskpanga kapitali adekvaatsuse viimaseks tagajaks on ikkagi riik ning maksumaksja.

Sellise Kreeka võlakirjaportfelli olemasolu EKP-s aitab mõnelgi määral selgitada selle juhtkonna väga suurt vastuseisu vähimatelegi juttudele ja viidetele Kreeka laenude ümberkorraldamisest. Paraku usuvad finantsturud just vastupidist. Ka maailma parimad majandusajud ei näe, kuidas Kreeka suudaks isegi hiigelkärbete toel ja parima tahtmisega olematu majanduskasvu tingimustes lähemas tulevikus oma hiigelvõlgu teenindada.