Kriminaalasja nr. 01231702188 menetluse lõpetamise määrus
tegi kindlaks,
kriminaalmenetlust on alustatud Tallinna Prokuratuuri vanemprokuröri M. Kurm’i poolt 06.04.2001.a. KrK §105 tunnustel selle kohta, et 10.11.2000.a. sündis V.A.-l ja N.A.-ll Nõmme Erahaiglas Fertilitas poeglaps, kes 11.11.2000.a. kell 19.15 Tallinna Lastehaiglas suri.
Koopia Nõmme Erahaigla Fertilitas raseda jälgimise kaardist, millest nähtub, et N.A. võeti rasedusega arvele 10-dal rasedusnädalal Nõmme Erahaiglas Fertilitas ja esimene külastus oli 27.03.2000.a. Esialgu määratud oletatavaks sünnituse tähtajaks 22.10.2000.a. ja 19/20 rasedusnädalal teostatud ultraheliuuringu põhjal määratud lõplikuks sünnituse tähtajaks 26.10.2000.a.
29.05.2000.a. teostatud loote ultraheliuuring: loode peaseisus, platsenta eesseinal, lootevesi normis, loote südametegevus regulaarne. Raseduse ajal teostatud analüüsid, mis olid normis. Raseduse kulg normaalne. Alates 37. rasedusnädalast teostatud korduvalt kardiotokograafilisi uuringuid, mis olid normis. 30.10. ja 02.11.2000.a. sai rase emakakaela sünnituseks ettevalmistamiseks tupetampoone prostaglandiiniga. 06.11.2000.a. loote ultraheliuuring: loode peaseisus, loote pea biparietaalmõõt vastab 40 rasedusnädalale, lootevett normis, platsenta eesseinal, platsenta küpsusaste II-III, loote südametoonid regulaarsed ning oletatavaks loote kaaluks määratud 3500 gr. Kuna 06.11.2000.a. tehtud lootekardiotokograafiline uuring normis ja pere soovib sünnituse induktsiooniga oodata, otsustatud jätkata ettevalmistust 08.11.
08.11.2000.a. kardiotokograafia normis, otsustati alustada sünnituse induktsiooni 10.11.2000.a.
Koopia Nõmme Erahaigla Fertilitase sünnitusloost nr 274 nähtub, et rase hospitaliseeriti09.11.2000.a. kell 07.00. Vastavalt sünnitusloole 09.11.2000.a. kell 06.00 saabub esmasünnitaja 41/42 rasedusnädalal. Arvab, et regulaarne sünnitustegevus algas kahe tunni jooksul peale prostenoon-geeliga tupetampooni asetamist 08.11.2000.a. Vahepeal tuhud olid jäänud nõrgemaks, siis uuesti pikemad tuhud. Kardiotokograafia normis. Vaginaalne läbivaatus: emakakael tsentraalselt lühenenud 1,5cm, avatud sõrmeotsale, veepõis terve, eesasetsev osa pea, mis liikuv vaagna sissepääsus. Diagnoos: I sünnitus 41/42 rasedusnädalal. Otsustati anda rasedale, arvestades emakakaela staatust ja patsiendi väsimust (öösel puhata ei saanud), medikamentoosne puhkus. 09.11.2000.a. kell 07.00: patsient puhkas hästi, sünnitustegevus puudus, kardiotokograafia reaktiivne ning otsustatud alustada indukstiooniga 10.11.2000.a. kell 08.00. Vastavalt sünnitusloo sissekandele saabus esmasünnitaja 10.11.2000.a. kell 07.45 plaanilises korras, raseduse 42 nädalal. Raseduse kulg praktiliselt normis, tupeinfektsioone ei esinenud, analüüsid normis, kaebusi ei esinenud, patsient magas öösel hästi. Kell 12.00 üldseisund rahuldav, tuhud tilkinfusiooni foonil 3 minuti järel. Monitooringul loote südametoonid normis, väljendunud valusündroom, eritub väheselt rohelist lootevett. Vaginaalne läbivaatus: emakakael lamenenud, kuid rigiidne, loote pea fikseerunud 1 tasapinnas, lootepõis puudub, veed rohelised. Oletatav loode kaal 3500 g. Diagnoos: rasedus 42 nädalat, sünnituse induktsioon ülekandluse tõttu. Jätkati induktsiooni, epiduraalanesteesia, lootele skalpelelektrood ja püsimonitooring. Kell 15.00 sünnitustegevus regulaarne, üldseisund hea, tuhusid ei tunneta, valud puuduvad, loote monitooring normis. Vaginaalsel läbivaatusel emakakael täielikult avatud, jälgiti lootepea laskumist ja jätkatud tilkinfusiooniga. Kell 16.45 arvestades, et patsient ei tunneta tuhusid ning pea edasiliikumist vaagnapõhjale ei ole toimunud 1 tunni jooksul, otsustati sünnitajat abistada vaakumekstraktsiooniga. Kell 17.00 kolme traktsiooniga väljutatud elus poisslaps. Laps antud üle anestesioloogile ja lastearstile, laps intubeeritud, rohelised looteveed, ülekandluse tunnused, hingab abilihastega, kopsudes kuulatlusel räginad, südametegevus regulaarne. Kell 17.30 kutsutud välja laste reanimatsioon, laps intubeeritud ja viidud üle lastehaiglasse kell 18.05. Anestesioloogi sissekandest nähtub, et 10.11.2000.a. kell 12.06 patsient rasedusega 42 nädalat ja sünnitustegevuse valutustamiseks teostatud epiduraalanesteesiat. Anesteesia kulg oli normaalne. Kell 17.00 sündis vaakumi abil poiss. Lapsel oli kopsudes räginad ja viidud üle laste reanimatsiooni.
Koopia Erahaigla Fertilitase vastsündinu arenguloost, millest nähtub, et 10.11.2000.a. kell 17.00 sündis poeglaps, ülekantud. Kell 17.08 tehtud vastsündinu esmane vaatlus, kus hinnati üldseisund raskeks, nutt oli 3 minuti pärast, oigav nahk roosa, kergelt tsüanootilise varjundiga, nahk kohati ketendav. Refleksid külgühtlased ja nõrgenenud ning lihased hüpotoonuses. Kuklas muhk vaakumekstraktsioonist. Südame löögisageduse rütm regulaarne, toonid jõulised ja pisut tuhmid. Hingamisel esineb räginaid ja hingamisel kasutatud abilihaseid. Mekoonium eritunud. Kell 17.25 üldseisund raske, jume roosa, hingamine oigav, kasutab abilihaseid, kuulatlusel mõlemapoolselt aspiratoorseid räginaid, paiguti ei olnud hingamiskahin kuuldav. Otsustati last intubeerida ja üle viia Lastehaiglasse. Kell 18.10 viidud üle lastehaiglasse. Diagnoosiks krooniline üsasisene ja sünnitusjärgne asfüksia, lootevee aspiratsioon, vaakumekstraktsioon.
Tallinna Lastehaigla haigusloost nr 9647 nähtub, et vastsündinu hospitaliseeriti 10.11.2000.a. kell 18.25, kaasa saadud Erahaigla Fertilitase saatekiri põhidiagnoosiga - lootevee aspiratsioon, krooniline üsasisene hüpoksia. Lapse seisund enne transporti üliraske, aspiratsiooni sündroom. Transpordi ajal tehtud kopsude kunstliku ventilatsiooni maskiga. Lastehaiglas tehtud elustamisvõtted ja ravi – kunstlik ventilatsioon maskiga 1,5 minuti jooksul, edasine hapnik lehtrist, korduv hingamisteede aspiratsioon. Nahk sinakas-roosa, kisa monotoonne, oigav. Massiliselt aspiratoorseid räginaid, kohati ei ole kuulda hingamiskahinaid, kasutas hingamisel abilihaseid. Südametoonid tugevad ja regulaarsed. Lihastoonus alanenud ja refleksid nõrgenenud. Hospitaliseerimisel oli lapse seisund üliraske. Reanimatsiooniosakonna sissekandest nähtub, et 18.00 kuni 24.00 aspireerides tuleb rohkelt rohelist sekreeti, rindkere röntgenuuringul kopsude transparentsus langenud. Kell 21.00 tehtud aju sonograafiline uuring – vatsakesed kollabeeritud, III vatsake ei visualiseeru rahuldavalt, ajukoe ehhogeensus periventrikulaarselt tõusnud, pulmonaalsüsteemis rõhud normis, kanüleeritud parem rangluualune veen. Erinevate hingamisreiimidega ei õnnestunud hüpoksiat vähendada. Kell 04.00 arteriaalne vererõhk kaldub hüpotooniale. Kell 08.00 hinnatud lapse seisund kriitiliseks, dünaamika negatiivne. Patsient koomas, nahk kahvatutsüanootiline, turgor langenud, pulss tahhükardiline (180-190 korda minutis), südametoonid väga tuhmid, mikrotsirkulatsioon häiritud, kopsudes massiliselt krepitatsioone. Vaatamata läbiviidud ravile ei õnnestunud säilitada arteriaalset vererõhku. Kell 19.15 (11.11.2000.a.) fikseeritud letaalne lõpe. Lõplikuks kliiniliseks diagnoosiks on – vastsündinu mekooniumi aspiratsioon, äge pulmokardiline puudulikkus, krooniline üsasisene hüpoksia, ülekantus.
Kannatanu N.A. ütlustest nähtub, et 25.02.2000.a. pöördus ta Tallinna Keskhaiglasse, kuna arvas, et on rase. Seal leidis tema kahtlus kinnitust. Elamisloa puudumise tõttu ta samasse haiglasse edasistele uuringutele jääda ei saanud, mistõttu tuli pöörduda erahaiglasse Fertilitas. Fertilitases jälgis tema rasedust ämmaemand Irina Sasko, kelle juures käis igakuiselt kontrollis. Ämmaemanda sõnade kohaselt kulges rasedus hästi, laps areneb ja analüüsid olid korras. Sünnituse aeg määrati 22.10.2000.a. Alates oktoobrikuu algusest oli ta Tallinnas, et olla pidevalt haigla arstide järelevalve all. 23.10.2000.a. teatas I. Sasko, et sünnituse aeg ei ole veel saabunud ja talle määrati uus aeg 26.10. Sel päeval oli visiit haiglasse lühike, anti uus tähtaeg 30.10. Talle sisestati stimuleerivat geeli, mis mõju ei avaldanud. Seisund halvenes, öösiti ta magada ei saanud, millest sai räägitud ämmaemandale. Ta soovis, et tehtaks keisrilõige, kuid haiglast vastati, et laps tahab sündida loomulikul teel ja soovitati jalutada mere ääres, et kergem oleks hingata. 08.11.2000.a. sisestati järjekordselt stimuleerivat geeli ja soov oli jääda enda ja lapse julgeoleku pärast haiglasse. 10.11.paigaldati ämmaemanda poolt tilguti. Tunni möödudes hakkasid tuhud ja teda viidi eelsünnituspalatisse ja tunni möödudes tehti tuimestus. Kohale tulnud dr Saarma sõnade kohaselt pidi laps sündima kahe tunni pärast. Taas palus N.A. teha keisrilõiget, kuid samas olnud anestesioloog teatas, et operatsioonitoas toimub teise patsiendiga protseduur. Mingil hetkel sünnitus peatus. Tunni möödudes ei olnud laps sündinud, otsustas dr Saarma kasutada vaakumpumpa, mis tekitas lapsel peaaju trauma. Sünnituse viimases faasis laps neelas rohelist lootevett, mis põhjustas selle, et laps ei saanud iseseisvalt hingata. Meditsiinilist abi osutati ebaprofessionaalselt ja kaootiliselt, puudus vajaliku aparatuuri kohalolu. Kui haiglas oldi veendunud, et lapsele abi andmine ei õnnestu, kutsuti välja kiirabi Lastehaiglast. Enne kiirabi saabumist lahkus dr Saarma sünnitustoast ja hiljem ka haiglast. Sama päeva õhtul ämmaemand Sasko kinnitas, et lapsega on kõik korras ning sama kinnitas ka mõni aeg hiljem lastearst. Lapse üleviimist teise haiglasse põhjendas lastearst vajaliku aparatuuri puudumisega nende haiglas. 11.11 käis tema abikaasa V.A. Fertilitase valveõe juures, et teada saada lapse seisundit. Kell 12.00 paiku helistas lastearst lastehaiglasse, kust öeldi, et lapse seisund on kriitiline. Peale lapse seisundi teadasaamist sõideti koheselt koos lastehaiglasse. Haiglas oli laps väga halvas seisundis, aju tegevus lakkas, süda lõi aparaatide abil ning lapse elu päästa ei õnnestunud. Ühestki arsti poolt pakutud raviprotseduurist ta ei keeldunud.
Kannatanu V.A. ütlustest nähtub, et 25.02.2000.a. tehti tema abikaasal N.A.l Tallinna Keskhaiglas kindlaks neljanädalane rasedus. Sünnitusmajaks otsustati valida Nõmme Erahaigla Fertilitase kasuks, kuna ta ise viibib pikaajalises töölähetuses Leedu Vabariigis ja elab koos abikaasaga Vilniuses. Regulaarselt sai abikaasa toodud arstide poolt ettenähtud aegadel Fertilitasse kontrolli. Tehtud analüüside ja lapse arengu kohta mingeid pretensioone ei olnud. Sünnituse tähtajaks määrati 22.10.2000.a. Haigla poolt ettemääratud summas sai tehtud ettemaks 6000.-krooni, kuna abikaasa on Valgevene kodanik ja elamisluba puudus. 04.10.2000.a. sai abikaasa elamisloa ja haigekassakaardi, mille alusel maksti peale sünnitust tagasi 2000.-krooni. Juurde sai makstud 1500.-krooni oma nõusoleku kohtakeisrilõike tegemise puhul. Alates 25.09.2000.a. elas abikaasa Tallinnas tema ema juures, et olla haigla pideva kontrolli all ja et mitte rikkuda haigla poolt määratud nõudmisi. Määratud tähtajal sünnitust ei toimunud, siis määrati uueks tähtajaks 26.10. Ka sel päeval ei toimunud midagi anti varuaega 30.10. Peale seda alustati sünnituse stimuleerimist, mis tulemust ei andnud. Haiglas keelduti tegemast abikaasa palve peale keisrilõiget, sest selleks ei nähtud põhjust. Et olla oma abikaasale moraalseks toeks võttis ta töölt puhkuse ja 30.10.2000.a. sõitis Tallinnasse. Ajavahemikul 01.11. kuni 08.11.2000.a. käisid nad iga päev haiglas, kus tehti stimulatsiooni. Ilmselt nõrga stimulatsiooni põhjusena algasid tuhud alles 09.11, kusjuures selleks ajaks oli sünnituse tähtajast möödunud 16 päeva. Samal päeval sõitsid nad uuesti haiglasse kontrolli, jäädi haiglasse. 10.11 hommikul pandi naisele sünnitust stimuleeriv tilguti, misjärel algasid tuhud, mis muutusid väljakannatamatuks. Edasi tehti korduvalt selgroogu valuvaigistavaid süste. Dr Saarma sõnade kohaselt kulges sünnitus normaalselt, kuid ühel hetkel seiskus. Keisrilõiget ei tehtud, vaid jäädi äraootavale seisukohale. Haigla töötajate väitel ei saanud keisrilõiget teha, kuna operatsioonisaal oli hõivatud iluravile tulnud patsiendi poolt. Tunni möödudes otsustati kasutada lapse kättesaamiseks vaakumpumpa, mis kahjustas lapse peaaju. Sünnitegevuse viivitamise käigus ahmis laps kopsudesse lootevett. Peale sündimist sai selgeks, et laps ei suuda iseseisvalt hingata. Kohapeal ei suudetud vajaliku aparatuuri puudumise tõttu abi lapsele anda, mistõttu kutsuti Lastehaiglast kiirabi ja laps viidi üle Lastehaiglasse. Dr Saarma lahkus sünnitustoast ja haiglast enne, kui oli kohale jõudnud kiirabi. Vahetult enne sünnitustegevuse algust väitis dr Saarma, et keisrilõike tegemiseks pole põhjust, kuna laps kaalub 3 kg ringis. 11.11 kella 12.00 ajal helistas Fertilitase lastearst Lastehaiglasse, kust öeldi, et laps on kriitilises seisus. Koheselt sõideti Lastehaiglasse, kus reanimatsiooniosakonna valvearst I sõnade kohaselt lapse elu päästa ei õnnestunud, kuna professionaalne abi hilines. Lapsel oli ajutegevus lakanud, süda, mis töötas aparaatide abil, lakkas töötamast kell 19.15. Peale toimunud lahangut leidis dr Kuraksa, et surma põhjuseks oli ülekandmine ja sünnitrauma, kes andis omapoolse põhjalikuma seletuse. Dr Kuraksa poolt sai tema küsimuse peale lisatud, et õigeaegne keisrilõige oleks lapse elu päästnud, sest laps oli normaalselt arenenud.
Tunnistaja Nõmme Erahaigla Fertilitase ämmaemand Irina Sasko ütlustest nähtub, et 30.03.2000.a. tuli tema juurde patsient N.A. raseduse kestusega 10-11 nädalat, mis oli eelnevalt tuvastatud günekoloogi poolt. Raseduse plaani järgi kohtuti ettenähtult kaks korda kuus. Vajalikud antud analüüsid olid korras, normi piires. 19.06.2000.a. teatas patsient, et sõidab oma abikaasa juurde Leedu Vabariiki. Kokkulepe jäi patsiendiga, et probleemide ilmnemisel võib ta pöörduda ka sealsete günekoloogide poole. Omavaheliselt suheldi telefonitsi. 04.09.2000.a. tuli patsient vastuvõtule ja edaspidi kohtuti igal nädalal. Selle aja jooksul antud analüüsid olid korras. Raseduse teises pooles pakkus ta N.A.le günekoloogilisi analüüse, millest viimane keeldus. Põhjendades sellega, et oli käinud Leedus arsti juures, kus tehti samad analüüsid, mis olid korras. Sünnituse tähtajaks oli märgitud 22-26.10.2000.a. ja jõudes raseduse 40-nda nädalani, kohtuti 30.10.2000.a. mil sai tehtud patsiendi läbivaatus. Patsiendi nõusolekul alustati sünnituseks ettevalmistust, kasutades spetsiaalset geeli. Mingit reaktsiooni ei olnud. Edasisest patsient loobus ning soovis ära oodata abikaasat. 06.11.2000.a. tuli patsient koos abikaasaga vastuvõtule. Dr Peil’i poolt sai patsiendile tehtud ultraheli, kus sai ära mõõdetud lapse suurus ja platsenta küpsus. I. Sasko poolt oli tehtud kardiogramm, mis oli rahuldav. Valvearsti poolt sai perele pakutud sünnituse esilekutsumist, millest ta loobus, kuna tehtud ultraheli ja kardiogramm olid rahuldavad ja lootsid, et sünnitustegevus algab ise, soovides oodata 1-2 päeva. 08.11.2000.a. kohtuti uuesti ja pere oli sünnituseks valmis. Dr Vinkeli ja dr Karitsa poolt tehtud ultraheli näitas, et platsenta küpsus läheb edasi ja rasedus hakkab üle minema. Sai pakutud sünnituse esilekutsumist, millega patsient nõustus. Emakakaela kanalisse sai asetatud geeli. Sünnitustegevuse algust soovitati kodus oodata. Korrapäraste tuhude ilmnemisel lubas pere haiglasse tulla. Sama päeva hilja õhtul helistas patsient ja ütles, et tunneb üksikuid emaka kokkutõmbeid. Kokku sai lepitud, et korrapäraste tuhude ilmnemisel tuleb patsient haiglasse.09.11.2000.a. kella 06.00 ajal tuli patsient haiglasse, tuhud olid hästi lühiajalised. Patsient oli närvis ja väsinud, öösel puhata ei saanud. Patsient jäi haiglasse jälgimisele ja kuna ta oli väsinud sai dr Saarma poolt talle määratud medikamentoosne puhkus. Kella 19.00 ajal iseeneslikku sünnitustegevust ei olnud alanud. Pere ja valvearsti otsus oli, et kui öösel spontaanset sünnitustegevust ei hakka, siis määrati hommikuks sünnitustegevuse esilekutsumine tilgaga.
Kell 10.30 tegi peaarst läbivaatuse ja oli võimalus veekott avada. Veed olid rohelised. Sünnitustegevus alanud ei olnud, oli pidev monitooring lapse südametegevuse ja emaka pingete lugemine. Kella 12.00-ni tundis patsient tugevat emaka kontraktsiooni, mida ta ei soovinud, ja talle sai pakutud epituraalanesteesiat, millega patsient nõustus. Loodet jälgiti pidevalt ja mingeid muutusi ei olnud. Patsient oli anesteesiaga rahul, valuaistinguid ei olnud. Kella 14.50 ajal oli emakakaela avatus täielik, hakkas väljutusperiood. Kell 16.30 hakkasid loote südametegevuses ilmnema muutused, tuhu järgselt südame rütm koheselt ei taastunud. Loote pea jõudis vaagna põhja peale ja hakkas paistma. Lootel tekkis hapniku puudulikkus, mistõttu otsustas valvearst kasutada vaakumekstraktsiooni. Peale sündi puhastati lapsel hingamisteed, lapsel olid refleksid. Mõne minuti möödudes tuli lastearst, kes ütles, et laps kasutab hingamiseks abilihaseid. Lastearst jäi edasi tegelema lapsega. Lastehaiglast sai välja kutsutud kiirabibrigaad. N.A.l puudusid näidustused keisrilõike tegemiseks ja tema soov oli ka ise sünnitada.
Tunnistaja, Nõmme Erahaigla Fertilitase naistearst Peeter Peil’i ütlustest nähtub, et 06.11.2000.a. palus ämmaemand I. Sasko, et teha ultraheli, et hinnata N.A. loote suurust ja raseduse seisundit. Loode oli normaalselt arenenud, mille suurusmõõdud vastasid täiskantud rasedusele. Loote oletatav kaal 3500 gr. Loode ohuseisundis ei olnud ja ka patsient oma visiidi ajal millegi üle ei kurtnud. Ta tundis ennast hästi. Sünnituse esilekutsumisest ta keeldus. N.A.le sai öeldud, et tuleks tulla haiglasse, kuid ta ei olnud sellega nõus. Samuti sai talle selgitatud kaasnevaid tagajärgi. Patsient oli seisukohal, et sünnitus peab ise algama. Samal seisukohal oli ka patsiendi abikaasa. Kontrolli lõpus patsient ei avaldanud soovikeisrilõike tegemiseks, selleks polnud ka põhjust.
Tunnistaja, Nõmme erahaigla Fertilitase naistearsti Krista Vinkeli ütlustest nähtub, et 08.11.2000.a. kutsus teda ämmaemand I. Sasko sünnitustuppa, kus patsient N.A. ei olnud nõus sünnituse esilekutsumisega raseduse ülekandluse tõttu. Ta vestles patsiendiga 2 tundi, samas oli ka tema abikaasa. Pakutud sünnituse esilekutsumisest ta keeldus, sest ei pidanud seda vajalikuks. Varasemalt oli talle tehtud emakakaela ettevalmistamist, millega nõustus ka seekord. Emakakaela sai pandud prostenoolgeeli. Tagasi sai patsient kutsutud järgmiseks päevaks sünnituse induktsiooniks. N.A.le sai selgitatud neid tagajärgi, mis võivad tal ilmneda induktsioonist keeldumise puhul. Selle kohta on tehtud sissekanne raseduse jälgimise kaardile. Vastuvõtu ajal ei olnud patsiendiga juttu keisrilõikest, et ta seda sooviks. See polnud tema puhul ka vajalik, kuna näidustused selleks puudusid.
Kahtlustatava, Nõmme Erahaigla Fertilitase naistearsti Ivo Saarma ütlustest nähtub, et 30.03.2000.a. võeti N.A. rasedana arvele nende haiglasse ja tema ämmaemandaks sai Irina Sasko. Rasedus kulges normaalselt ja tema teada N.A. raseduse ajal mingeid haigusi ei põdenud. 09.11.2000.a. tuli N.A. haiglasse, kus teda vaatas üle ämmaemand I. Sasko. Esialgne plaan oli teda jälgida tema sünnitustegevuse kujunemist ja loote seisundit. Patsiendile sai määratud medikamentoosne puhkus, et patsient saaks magada. Korduvalt sai tehtud loote monitooringut, mis oli normi piires. 10.11.2000.a. alustas ämmaemand induktsiooniga. Looteseisundi test oli korras. Samal ajal läks ka I. Saarma patsienti vaatama, kuulanud ära ämmaemanda ja tutvunud raseduse jälgimisega, pani ta diagnoosiks raseduse 42 nädalat-ülekandlus. Edasi, kella 8.00-9.00 vahel, otsustas ta jätkata induktsiooni ja jälgida sünnitustegevuse väljakujunemist ning loote seisundit. Kell 12.00 patsienti uuesti vaatama minnes selgus, et eelnevalt olid puhkenud looteveed ning selleks ajaks oli kujunenud normaalne sünnitegevus. Jätkus induktsioon ja emakakaela avanemise dünaamika oli hea. Kuna patsient kaebas valusid, siis sai kaalutud valustustamise võimalusi. Üheskoos sai otsustatud epiduraalanesteesia kasuks. Kuna tegemist oli ülekandlusega ja roheliste lootevetega, sai patsiendile asetatud püsilootemonitooring. Lootekaaluks hindas I. Saarma 3500 gr. Vaagna mõõdud ja loote kaalu suhtes mingeid probleeme ta ei näinud. Selleks ajaks oli lootepea fikseerunud vaagnasse ja loote seisundis häireid ei tuvastatud. Kell 15.00 teostatud uuesti vaatlus, kõik oli korras. Lootetegevuse häireid monitooringu lint ei tuvastanud. Patsiendi emakakael oli selleks ajaks täielikult avanenud ja loote pea oli õieti vaagnasse fikseerunud. Edasi otsustas I. Saarma jälgida lootepea laskumist. Tunni möödudes peale seda, kui lootepea oli laskunud vaagnapõhjale, ämmaemanda sõnade kohaselt see edasi enam ei liikunud. Lootetoonid püsisid normaalsed. Edasi otsustati oodata. Kell 16.45 patsienti vaadates, olid lootel tekkinud südametegevuse aeglustumine, mis on normaalne loote väljutusperioodil. Kui aga jäävad korduma nagu antud juhul, siis viitab see loote hüpoksia tunnustele. Patsiendil pressida ei jõudnud. Kell 17.00 vaakumiga abistatult sünnib laps. Kui oli sündinud lapse pea sai anestesioloogi poolt puhastatud lapse hingamisteid. Pärast seda sündis laps iseeneslikult. Peale sündi tehti täielik hingamisteede ülevaatus. Häälepaeltelt mekooniumi ei esinenud. Täiendavalt sai antud hapnikku ja teostati ka lapse elutegevuse monitooring. Kell 17.00 oli kohal lastearst dr Traat, kes täiendaval ülevaatusel kuulis kopsus raginaid, hingamisel kasutas abilihaseid. Kohale sai kutsuti Lastehaigla reanimobiil. Seejärel I. Saarma lahkus, et sünnituslugu minna kirjutama. Lapsega jäid anestesioloog ja lastearst. Järgmisel päeval kuulis ta lapse raskest seisundist, samuti sellest, et lapsel kahtlustati ajuverevalumit vaakumekstraktsioonist tekkinud sünnitrauma järel. Vaakumekstraktsiooni puhul ei kaasne alati sünnitraumat. Patsiendile oli 06.11 ja 08.11.2000.a. pakutud inuktsiooni, millest ta keeldus. Plaaniliseks keisrilõikeks puudusid näidustused. Väljutusperioodi seiskumisel on välistatud keisrilõikele minek ning seiskumist ei saa seostada kitsa vaagnaga. Patsiendi ja loote mõõtudes sobimatust ei olnud, mida näitab ka kiire sünnituse kulg.
Tunnistaja, Nõmme Erahaigla Fertilitase lastearsti Katrin Traat ütlustest nähtub, et 10.11.2000.a. oli ta tööl, kus ta vaatas üle lapsi ja ootas dr I. Saarma, kui selle päeva valvegünekoloogi otsust mida tehakse edasi sünnitaja N.A.ga. Sel ajal oli sünnitajal peal monitor, mis jälgis loote südametoone ja sünnitegevust. Kas dr I. Saarma või ämmaemand I. Sasko poolt oli öeldud, et sünnitus kulgeb normaalselt ja midagi operatiivset pole vaja ette võtta. Seejärel ta lahkus haiglast. Vajaduse ilmnemisel helistatakse. Talle helistati ja paluti haiglasse sõita. Haiglasse jõudes oli laps juba sündinud, talle oli tehtud hingamisteede tualett ja oli hapnik maskiga. Hingamisel kasutas laps abilihaseid, mis oli tingitud sissetõmmatud looteveest. Last sai kuulatud ja peale pandi monitor hapniku osarõhu jälgimiseks veres. Näit oli madal. Lapsele sai pandud hapnikumask ja anestesioloog intubeeris kuni Lastehaigla brigaadi kohalejõudmiseni. Seejärel asus ta täitma pabereid lapse üleviimiseks Lastehaiglasse. Üleviimise momendil oli laps raskes seisus. Hiljem oli pidev kontakt lastehaiglaga. Järgmise päeva hommikuks oli lapse seisund üliraske. Seda sai öeldud ka vanematele, kes läksid koheselt Lastehaiglasse.
Tunnistaja Nõmme Erahaigla Fertilitase arst-anestesioloog Oleg Šertšenkovi ütlustest nähtub, et 10.11.2000.a. kella 11.00 ajal kutsus teda N.A. raviarst oma patsiendi juurde, kes oli haiglasse tulnud 42-l rasedusnädalal, kellele ta tegi epiduraalanesteesiat sünnituse valutustamiseks. Kokku sai patsient lokaalanesteesiat 4 korda iga kord tunni aja järgi, mis on tavaline anesteesia kulg. Anesteesiaga oli patsient nõus. Sel ajal ei tunne sünnitaja tuhude ajal valusid ja on rahulik. Antud sai spetsiaalselt sünnitustegevuseks mõeldud preparaate. Ta jälgis perioodiliselt sünnitajat, kuid pidevalt jälgis ämmaemand. Kell 17.00 otsustas dr Saarma panna vaakumi ja teda kutsuti operatsioonitoast operatsioonilt tagasi sünnitaja juurde. Peale dr Saarma poolt pandud vaakumi sündis pea ja reeglina tehakse siis aspiratsiooni, mida tehti ka seekord. Kui laps sündis oli tema seisund keskmine. Hingas tavalisest kiiremini – 60 korda minutis. Sai antud maskiga hapniku ja suuõõnest sai aspireeritud. Vastsündinu toonus oli loid, nahk roosa, kopsus kuulamisel raginad. Hingamisel kasutas abilihaseid. Kohale jõudnud lastearst tegeles edasi lapsega. Uuesti läks ta tagasi operatsioonituppa. 20 minuti möödudes palus õde tal tulla uuesti last vaatama. Lapsel oli hapniku situratsioon, mis oli normist natuke madalam, väike hingeldus 60 korda minutis. Selgus, et last on vaja intubeerida, milleks sai tehtud ettevalmistus, kuid intubeeris kohale jõudnud Lastehaigla kiirabibrigaad. Aspireerimise käigus oli nägi ta vastsündinul rohelisi looteveet, kui sügaval need olid ta ei oska öelda.
Tunnistaja, Tallinna Lastehaigla anestesioloogia- ja intensiivraviosakonna juhataja Liina Sau ütlustest nähtub, et 10.11.2000.a. kella 17.30 võttis ta vastu väljakutse Nõmme Erahaiglasse Fertilitas hingamishäiretega lapse juurde. Haigla reanimobiil läks väljakutsele 17.45. Tagasi jõudis Fertilitasest 18.25. Laps oli intubeeritud reanimobiili arsti poolt ja vajas 100% hapniku sissehingamiseks. 10.11.2000.a. tehtud röntgenpildis on kopsude õhutatavus langenud. Intupatsioonitorust aspireerides tuli rohkesti sekreeti, vajas pidevalt loputamist ja aspireerimist. Laps sai hoitud narkoosis, rakendatud inotroopset ravi, ajuturse ja muud sümptomaatilist ravi. Vaatamata korduvatele aspireerimistele ja loputamistele veres hapniku sisaldust ei õnnestunud tõsta. Korduvatel röntgenpiltidel massiivne aspiratsiooni leid. 11.11.2000.a. kell 04.00 lapsel vererõhulangus. Seisund kriitiline, veres hapnik minimaalne ja vaatamata erinevatele hingamisreiimidele, ei õnnestu seda stabiliseerida.valve lõpetas ta 11.11.2000.a. kell 09.00. Järgmise valvearsti kirjutatu põhjal nähtub, et lapse seisund on ebastabiilne, üliraske, nahk kahvatu ja tsüanootiline, pulss kiire, mikrotsirkulatsioon häiritud. Kopsus mõlemapoolselt massiliselt krepitatsioone. Vasak kops ei võta osaliselt hingamisest osa, bronhi läbivaatuse häire. Vaatamata läbiviidud ravile ei õnnestunud lapse seisundit stabiliseerida. Kell 19.15 fikseeritud letaalne lõpp.
Tunnistaja, Tallinna Lastehaigla arst-anestesioloog, Aleksander Gusevi ütlustest nähtub, et 10.11.2000.a. kell 17.30 sai ta väljakutse sõita Nõmme Erahaiglasse Fertilitasesse. Sel momendil oli ta väljakutsel Pelgulinna haiglas, mistõttu väljakutsele Fertilitasse sõitis ta kell 17.44 ja kohale jõudis 17.55. Laps hingas iseseisvalt, kasutades hingamisel abilihaseid, oli kahvatu. Lapsel oli hingamispuudulikkus, hingeldas 60-70 korda minutis. Hapniku protsent veres oli normaalsest veidi madalam. Lapsel oli hapnikumask. Tema poolt tehtud narkoos, et teha nina kaudu intubatsiooni. Pärast kopsust aspireeritud, millest tuli rohelist sekreeti. Ventileeritud 100% hapnikuga. Edasi toimetati laps Lastehaiglasse. Haiglas pandi laps kunstliku ventilatsiooni alla. Üle antud valvearstile dr Sauale.
Antud kriminaalasjas on teostatud surnu kohtuarstlik komisjoniekspertiis, mille akti nr 31 arvamusest nähtub, et N.A. poeglapse surma põhjuseks oli sünnitrauma vasakpoolse väikeajutelgi ja suuraju sirbi oimupiirkonna rebendiga, kõvakelmealuse verevalumiga tagumises koljuaugus ning peaaju tursega, millega kaasnes lootevee aspiratsioon. Väikeaju telgi ja suuraju sirbi rebendid kui vaakumekstraktsiooni harva esinevad tüsistused on põhjuslikus seoses. Antud juhul soodustas sünnitrauma teket algav raseduse ülekandlus. Ambulatoorselt diagnoositi N.A.l ülekandlust, mistõttu alustati emakakaela ettevalmistamist 41. rasedusnädalal. Teostati korduvalt kardiotokograafia uuringuid, mis olid normis. Kuna rasedus kulges normaalselt ja täiendavad riskitegurid puudusid, otsustati kasutada jälgimise taktikat ja plaanilist induktsiooni. 41.-42. rasedusnädalal soovitati rasedale sünnitustegevuse induktsiooni, kuid patsient otsustas oodata sünnitustegevuse iseeneslikku algamist. Kuna puudusid otsesed näidustused plaaniliseks keisrilõikeks, siis ei saa valitud sünnitustaktikat lugeda valeks. Kuna N.A.l sünnituse käigus oli emakakael juba täielikult avanenud ja ühe tunni jooksul ei nihkunud lootepea edasi ning KTG uuringul ilmnesid ohutunnused (loote südamerütmi aeglustumine), siis oli vaakumekstraktsioon näidustatud sünnituse kiireks lõpetamiseks. Otsesed näidustused keisrilõikeks puudusid. Raseda jälgimise kaardi andmetel diagnoositi N.A.l algavat raseduse ülekandlust ja alustati emakakaela ettevalmistamist 41. rasedusnädalal. Samuti soovitati talle sünnitustegevuse induktsiooni 41.-42. rasedusnädalal, millest N.A. ravidokumentide andmetel loobus. N.A. vaagnamõõdud olid normist veidi väiksemad, kuid mitte nii palju, et diagnoosida anatoomilisest kitsast vaagnat. Ainult vaagnamõõtude hindamine ei võimalda järeldust teha, vaid hinnata tuleb igal konkreetsel juhul loote ja vaagnamõõtude vastavust. Ravidokumentide põhjal ei ole võimalik otsustada, kas vaagna mõõdud olid õigesti mõõdetud. Sünnitusloos puuduvad andmed N.A. funktsionaalselt kitsa vaagna kohta ning seetõttu polnud otsest näidustust keisrilõikeks. Kohe pärast sündi teostati 1,5 minuti jooksul kunstlikku ventilatsiooni maskiga, edasi anti hapnikku lehtrist, aspireeriti korduvalt. Kell 17.25 on peetud vajalikuks vastsündinu intubeerida, tegelik intubeerimise aeg jääb ebaselgeks, tõenäoliselt intubeeritud kell 17.40 reanimatsiooni brigaadi saabudes.
Eksperdi Marika Väli ülekuulamise protokollist nähtub, et kuna lootepea oli laskunud juba vaagnapõhjale ja ei nihkunud 1 tunni jooksul edasi, siis oli ainukeseks näidustuseks vaakumekstraktsioon. Sellest hetkest keisrilõige ei olnud näidustatud.
Eesti Naistearstide Seltsi kvaliteedikomisjonist saadud vastusest nähtub, et dr Ivo Saarma omab vaakumpreparaadi kasutamisoskust juba naistearsti residentuuri lõpetamisel. Ta on 17-aastase tööstaaiga kõrgema kategooriaga naistearst. Antud juhul oli vaakumaparaadi kasutamine näidustatud.
Antud juhul sünnituse kiireks lõpetamiseks oli näidustatud vaakumekstraktsiooni kasutamine. Sellises situstsioonis keisrilõike tegemine ja keisrilõike haavast lapse väljutamine võib olla traumaatiline nii lapsele kui ka emale. Plaaniliseks keisrilõikeks puudusid otsesed näidustused. Sünnituse juhtimisel oli Ivo Saarma lähtunud Eesti Naistearstide Seltsi juhtnööridest. Arvestades eeltoodut ja et antud juhul eeldab KrK § 105 järgi kvalifitseeritav kuritegu seda, et isikul (antud juhul arstil) lasus teatud erikohustus ning surm põhjustati selle kohustuse rikkumise tõttu. Kriminaalasjas kogutud materjalide põhjal ei ole võimalik täheldada, et Ivo Saarma tegevuses N.A. sünnituse juhtimisel esineks eksimusi heade ravitavade vastu ja et tema tegevuses esineks kuritegeliku hooletuse tunnuseid, seega sünnituse juhina ta ei hinnanud sünnituse riske ebaõigesti ega valinud valet taktikat sünnituse abistamisel, mistõttu kuulub kriminaalasja menetlus lõpetamisele kuriteo koosseisu puudumise tõttu ning juhindudes KrMk §168, 5 lg 1 p 2.
Määras
1. Lõpetada kriminaalasja nr 01231702188 menetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu.
2. Koopia määrusest saata Tallinna linnaprokurörile.
3. Koopia määrusest saata asjast huvitatud isikutele.
Nele Raudsepp
politseivaneminspektor
