Krista Aru: usk ajakirjandusse käis eestlastega kaasas ka Teises ilmasõjas

Ajakirjandusajaloolase ja riigikogu liikme Krista Aru sõnul püüdsid päevalehed viimse hetkeni rahvuslikku meeleolu ülal hoida.

1941. aasta augusti lõpus ilmus Päevalehe number, mis kuulutas „painava unenäo lõppu” ja sinimustvalge lehvimist. See jäi sõja ajal ainsaks Päevalehe numbriks. Kuidas oli võimalik nii julgeid pealkirju kirjutada?

Ajakirjanduses, nagu kogu ühiskonnaski, arvati ja loodeti, et kui venelaste jama saab otsa ja tuleb Saksa võim, saab Eesti omariikluse ikkagi taastada – ja sinimustvalge lehvib jälle. Pealkirjad olid ju väga lootusrikkad. Vana kaader oli uuesti ajakirjandust tegema hakanud.

1940 ilmselt loodeti, et see nõukogude värk läheb kiiresti mööda. Aga ei tehtud ka tohutut protesti, ajakirjanikud jäid esialgu tööle. Kuid kõige tähtsamad väljaanded muudeti õige kiiresti ära. Uus Eesti, mis oli vabariigi lõpus sisuliselt valitsuse propagandatoru, tehti kohe Rahva Hääleks, Päevaleht muudeti Kommunistiks ja Noorte Hääleks.