Kristjan Port: dopinguproovi võtjad ei kiusa mitte kedagi
Sportlastega kõneldes jääb vahel mulje, et dopingukütt pole nende seas sugugi paremas kirjas kui tavainimestel parkimiskontrolör. Kuidas käib dopinguproovide võtmine ja kas see on sportlase suhtes tõepoolest vahel ülemäära karm või ebainimlik, räägib sihtasutuse Eesti Antidoping nõukogu liige, Tallinna ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktor dotsent Kristjan Port.
•• Kuidas dopinguproovide võtmine välja näeb? Millest see alguse saab – kas ülaltpoolt tuleb käsk, et täna tuleb võtta ette see ja see sportlane, või on see pikemalt kuuplaanis ette määratud, kes millal ja kuhu peab minema proovi võtma?
See on sõltumatu protsess ning ikkagi täiesti juhuslik ja ootamatu. Mingit pikka ettemääramist siin ei ole. Dopinguproovi võime meie (sihtasutus Eesti Antidoping – toim) teha, aga võib olla ka nii, et proovivõtjale tehakse ülesandeks sel päeval kuskile minna. See tähendab, et proovivõtja võib tulla siia ka kuskilt mujalt – Soomest, Rootsist või Lätist. Meilt võib proovid tellida ka mõni alaliit – näiteks selleks, et korraldada siin teatud tasemega võistlusi.
•• Mis siis edasi saab, kui tehakse otsus, et täna võtame proovi ühelt kindlalt sportlaselt? Kuidas ta üles otsitakse?
Selleks ongi tehtud rahvusvaheline ADAMS-i andmebaas, kuhu teatud tasemega sportlased peavad sisse kandma oma igapäevase asukoha. Sealt võibki neid teatud kellaajal leida. Meie saame andmebaasist sportlase asukoha kätte ja sinna saadetakse inimene proovi võtma.
•• Kas sportlasele hommikul ette ei teatata, et olgu täna kell 14 kohal, me tuleme?
Ei. Selle asja eesmärk ongi see, et proovide võtmine oleks võimalikult juhuslik ja ootamatu – et sportlasel ei tekiks mingisugust algoritmi, millal ta teab dopinguproovi oodata.
•• Sportlane peab andmebaasi märkima, kus ta mingil kellaajal viibib. Kõiki käike ei saa aga ometi ette näha. Kui dopingukütt tuleb ajal, kui sportlane on just läinud poodi või vanemaid külastama, mis siis saab?
Sportlane peab andmebaasi märkima oma asukoha tunniajase täpsusega. Kui sportlane ei viibi selles kohas, siis püüame talle helistada ja teda üles leida. Tavaliselt on sportlane ikkagi telefoni teel kättesaadav ning näiteks poest jõuab tunni aja sees tagasi ka. Kuskile peab selle piiri ju tõmbama ja kui sportlane tunni ajaga kohale ei tule, siis läheb kirja mitteilmumine. Kolme sellist mitteilmumist käsitletakse ühe dopingujuhtumina.
•• Mõnikord on sportlased kurtnud, et dopingukütid on ebainimlikud ja ilmuvad kohale lausa keset ööd. Kui tavaline see tegelikult on?
Seda on esinenud, aga pigem juhtub seda suurvõistluste puhul kui tavalise rutiinse kontrolli käigus. Oletame, et on sportlane, kes tahab dopingut kasutada ja hoiab pidevalt ettekäänetega proovi võtmisest kõrvale – aga öösel peaks ta ju ikkagi oma voodis olema! On tõsi, et dopinguproovi võtmine peaks olema ootamatu, kuid mingit kiusamist või pahatahtlikkust selle juures ei ole.
•• Kas te teate, kes Andrus Veerpalult 29. jaanuaril dopinguproovi võttis?
Ei, seda ma ei tea. Veerpalu proovid ei käinud meie kaudu, need olid FIS-i tellitud. Need võisid olla meie töötajad, aga võisid olla ka soomlased või lätlased.
•• Kas umbes nii, et Veerpalu on seal Eestis kangelane, saadame mõne muu riigi dopinguvõtja?
Ei, ega siis dopinguvõtja ei tea tulemustest sel hetkel midagi! Proovid võetakse ära, pannakse konteinerisse ja saadetakse kulleriga Helsingisse. Seal asub meile lähim WADA labor, kus alles hakatakse proove analüüsima.
•• Miks Veerpalu proov Kölni saadeti, mitte Helsingisse?
Seal ei ole vahet, mis laborisse see läheb. Kvaliteedikontroll kõigis neis laborites on ääretult kõrge.
