Kübar: eestlased vajavad rohkem usku koostöö tugevusse
„See on parim konkreetne näide pärast iseseisvuse taastamist, kuidas oma jõud ühendasid erinevate elualade ja eri ühiskonnagruppide inimesed. Niimoodi, erinevaid teadmisi, oskusi ja võimalusi kokku pannes peakski märksa enam asju Eestis toimuma – on väheusutav, et olulisi küsimusi suudaks üksi pusides edukalt lahendada kas avalik võim, äriettevõtted või kodanikuühendused,“ sõnas Urmo Kübar.
Kellele jääb õigus
Tänases Eestis tundub, et riigivõim üritab sageli asju vaikselt ära teha ning Kübar tõi sellekohase näitena välja mulluse looduskaitsereformi, kus keskkonnaorganisatsioonidele kinnitati, et ärgu nad muretsegu, asju alles plaanitakse ning enne otsuste tegemist räägitakse kõik läbi, kuid ühel hetkel olid otsused aga juba tehtud.
„Mõnikord poliitikud ja ametnikud arvavad, et tavakodanik teab teemast liiga vähe, et pädevalt kaasa rääkida. Kardetakse, et ideed arutades võidakse see teadmatusest põhja lasta,“ rääkis Kübar.
Ta arvas, et hirmu põhjustab oskamatus inimesi kaasata, et arutamine läheb üle mokalaadaks, kus igaüks seisab ainult oma huvide eest ning lõpuks lähevad kõik tülli ja kasu asemel sünnib asjast hoopis kahju.
Kübara sõnul on sellised hirmud sageli inimestel, kes ei ole koostööd eri huvigruppide vahel elus korralikult proovinud.
„Minu kogemused ütlevad, et hirmud on enamasti päris elust suuremad ning tegelikkuses suudavad inimesed asju koos teha küll,“ ütles ta ning lisas, et väga palju sõltub õnnestumine eestvedaja oskustest.
„Osalejatel on vaja aru saada eesmärgist, miks midagi koos tehakse, samuti peab hoidma neil jooksvalt silmi säravana,“ ütles Kübar.
Ta on veendunud, et enamikus oma elu puudutavates küsimustes (aga kellegi elu puudutavad ju kõik teemad) ongi igaüks ise parim spetsialist tänu oma elukogemusele.
„Iga inimene võib eksida, aga mida suurem on arutellu kaasatute ring, seda väiksem on tõenäosus, et ühe eksimus mõjutab lõpptulemust. Samas on selge, et kõiki küsimusi ei jõua kõigi inimestega läbi rääkida ning see pole ka vajalik, sest kaugeltki igaüks ei taha igas asjas sõna sekka öelda,“ jutustas Kübar.
Urmo sõnul on lahendus see, kui hoida arutelud soovijatele avatud, püsida ise võimalikult ärgas ja vältida mugavust ning endalt pidevalt küsida, kas see, mida ma praegu teen, on parim võimalikest variantidest – kas ma olen suutnud kaasa haarata need inimesed, kellel võiks olla antud teema suhtes huvi, teadmisi ja kogemusi.
Teeme koos
Kübara sõnul on kaasajal oluline tagada, et osalejad arutelu vajadust mõistaksid ja tuleksid kaasa rääkima.
Ta on näinud, kuidas Inglismaal koostatakse detailplaneeringut koos kohalike elanikega, tõstes väikeseid papist maju küla kaardil edasi-tagasi ja arutades eri variantide plusse-miinuseid.
„Sel moel on plaanitav palju paremini arusaadav, kui näiteks pikka ja keerulist keskkonnaekspertiisi lugedes,“ lisas ta.
Samas mõistab Kübar ka kaasamisega seotud raskusi. „Esimestel kordadel ei tohiks püstitada liiga suuri ootusi, sest sisukat koostööd on vaja õppida nii avalikul võimul kui ka kodanikuühendustel ja selleks on vaja kogemusi, eelkõige aga tahet,“ märkis ta.
„Harv pole ka see, et ametnik isegi tahab kaasata erinevaid ühiskonnagruppe, kuid ülemus ütleb, et meil on tähtajad kukil ning tegele asjalike asjadega,“ sõnas Kübar.
Urmo Kübaraga rääkis Kristina Amor.
