Eelseisvatel valimistel IRL-i nimekirjas Tallinna linnapeaks kandideeriv Kross ei tea veel, et peale märkmiku ja diktofoni on Eesti Päevalehe reporter kaasa võtnud ka tema karistusregistri väljavõtte. Nimekiri, mille pikkus paneb esmapilgul kukalt kratsima isegi Krossi enda, maalib tuntud poliitikust üsna ootamatu pildi: raske jalaga Kross on liikluspolitseinike vana tuttav.

Karistusregistri kohaselt on talle kolme aasta jooksul määratud kokku 11 karistust ning trahvisummad küünivad lausa 2800 euroni. Milline on tema liikluskäitumine olnud enne seda, ei ole võimalik registrist karistuste aegumise tõttu teada saada. Värskeima karistuse sai Kross alles tänavu mais. Ometi tundub, et karistused pole mõjunud ja isegi pärast sellekohaseid artikleid meedias on ta häirimatult kihutamist jätkanud.

Jõulude paiku 2011 peatasid politseinikud Krossi 1,5 aasta jooksul juba viiendat korda ja jätsid ta seekord kolmeks kuuks juhiloast ilma. Möödus aasta ja rikkumisi lisandus neli. Tänavu jaanuaris otsustas politsei Krossilt juhiloa ära võtta juba pooleks aastaks. Ent seegi Krossi ei peatanud, vaid ta jätkas sõitmist.

Tänavu kevadel aprillis ja mais peatati Kross veel kahel korral ja kopsakaid trahve lisandus 1300 euro jagu. Tegelikult poleks Kross tohtinud üldse sel ajal autoroolis ollagi, sest Eesti riigi silmis kandis ta veel jaanuaris saadud karistust.

Kross on rikkumiste ilmsiks tulekust selgelt häiritud. Enda sõnul ei teadnud ta kuni aprillini, mil politsei peatas ta udutulede väärkasutamise tõttu, et sõidab kolmandat kuud ilma loata. Väidetavalt polnud teda seniajani jaanuarikuise karistuse tõsidusest teavitatud. Ise ta seda samuti ei uurinud.

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Tuuli Härson selgitas, et inimene ei pruugigi jõustunud otsusest teada saada, kui ta sellele ise järele ei tule. „Sellisel juhul pööratakse trahv sundtäitmisele ning siis saab ta määratud karistusest teada juba kohtutäiturilt,” märkis Härson.

Enda sõnul ei teadnud Kross, et karistusele tuleb ise järele minna, ja ta viitab, et tegemist on süsteemiveaga, mis seab ta kodanikuna ebavõrdsesse olukorda. „Ma võiksin minna sellega kohtusse ja vaielda, aga otsustasin, et aktsepteerin endale määratud karistust.” Pärast juhtunut palkas Kross endale autojuhi ja püüdis edaspidi ise sõitmist vältida.

Õigupoolest oleks Kross võinud jaanuaris hoopis puhtalt pääseda, sest nagu ta väidab, unustasid politseinikud protokollile allkirja küsimata. „Olin juba trennis, kui helistati ja paluti uuesti kohtuda. Saimegi kokku ja võtsin karistuse vastu,” meenutab Kross ja lisab, et on sellistel puhkudel printsipiaalne: mis tehtud, see tehtud. „Muidugi oleksin võinud neile öelda, et too bad (paha küll – K. P.), aga nii ma ka ei saa.”

Piirangutega raske harjuda

Teistkordset loata sõitu on Krossil juba oluliselt raskem põhjendada. On üllatav, et eeskujuliku lastetoaga intellektuaal vabandab rikkumisi kärsitu loomusega. „Eks ta ole kasvatuslik protsess,” valib Kross hoolikalt sõnu ja pigistab peopesades rooliratast. „Mul on seda lihtne endale sugereerida, kui mingisugune bürokraatlik reegel tundub ebavajalik.”

Diplomaatiataustaga Kross püüab mind korduvalt veenda, et olles olnud mitu kuud välismaal ja tegelnud seal keeruliste teemadega, võib kodumaale naastes kergesti unustada, et Tartu maanteel ei tohi sõita kiiremini kui 90 km/h. Ehkki seegi pole mingi õigustus, lisab ta kohe juurde.

Esimest korda 2011. aasta lõpus juhiloast ilma jäädes põhjendas Kross juhtunut liiga kiire autoga. Tagantjärele selgub, et toona Postimehele antud intervjuus ei olnud ta lõpuni aus.

Toona väitis Kross, et sõitis Tartu maanteel tee-ehituse piirkonnas lubatud 70 km/h alas „vist” 90-ga. Ometi selgub alles nüüd, et Krossile määrati karistus liiklusseaduse 227. paragrahvi teise lõike järgi, mis käsitleb sõidukiiruse ületamist vahemikus 21–40 km/h. Kas Kross valetas teadlikult?

Kuid on veel üks asi. Otsustasime kontrollida Krossi väidet, et tol detsembrikuu päeval peatati ta kiiruspiirangu alas, sest käisid ehitustööd. Maanteeameti pressiesindaja Meelis Kompus kinnitas eile Eesti Päevalehele, et hoiatusmärgid „teetööd” pandi küll neli päeva enne Krossi kihutamist üles, kuid esimesed kiiruspiirangud kehtestati maanteele alles jaanuari keskpaigas. „Seega 14. detsembril 2011 ei olnud kehtestatud ehitustöödega seotud kiiruspiiranguid,” võttis Kompus öeldu kokku.

Tõde selgub alles politseile esitatud päringu peale. Nimelt sõitis Kross sel päeval kiirusega umbes 128 km/h, kuigi lubatud oli 90 km/h. Toonast karmi karistust põhjendades nendib Kross esialgu ausalt, et on varemgi kihutamisega vahele jäänud, kuid valetab siis taas: „Just hakkas aasta täis saama eelmisest [karistusest].”

Tänaseks õppinud

Tegelikult oli sellest möödunud kõigest kuus kuud ja kolmteist päeva. Kross jääb ka sel puhul kidakeelseks. „Mulle tundus, et oli rohkem möödas,” sõnab ta ja möönab siis naljatades, et inimene üritab ennast ikka ausamana näidata. See kalduvus inimestel on, lisab ta mõtlikult.

 „Kahetsen,” ütleb Kross viimaks ja süütab sigareti. „Kahetsen muidugi. Lõppude lõpuks, reeglid on siiski reeglid. Võin alati leida mingisuguseid õigustusi ja mõnikord on need ka andestatavad. Aga olen tänaseks sellest õppinud.”

Kross pole Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) nimekirjas sugugi esimene liiklushuligaan. Mäletatavasti oli aastate eest korduvate rikkumiste pärast ajakirjandusel hambus justiitsministri ametis olnud Ken-Marti Vaher, kes esitas ka tagasiastumispalve. Peaminister seda ei rahuldanud ja ta jäi ametisse. Rullnoka kuulsusest pole praegune siseminister Vaher seniajani täiesti vabanenud.

Kuidas suhtub oma Tallinna linnapeakandidaadi tegudesse erakond? Ametliku seisukoha edastas IRL oma pressiesindaja vahendusel: „Eerik-Niiles Kross on oma liiklusrikkumisi avatult ja ausalt selgitanud. Selline Eeriku-poolne reageering on olnud korrektne. Lugupidamisega, Gerrit Mäesalu.”

VAATA GRAAFIKUT DIGILEHEST

Eesti Päevaleht uuris karistusregistrist ka teiste linnapeakandidaatide kohta, kuid päringule vastuseid ei ilmunud, mis tähendab, et neil võib olla üks kehtiv väärteokaristus, kuid ei pruugi. Kui isikul on üks kehtiv väärteokanne, mille eest määratud põhikaristus on väiksem kui 200 eurot, siis seda ei avaldata.



KOMMENTAAR

Kommunikatsioonilektor: rahvas ikka mäletab

Tiina Hiob

Tallinna ülikooli kommunikatsiooni instituudi reklaami ja imagoloogia lektor

Mainet ehk reputatsiooni on kerge hetkega hävitada. Samas – kui subjektil on aja jooksul sissetöötatud hea maine, siis saab ka kriisidest suurema hävinguta üle, sest auditooriumis käivituvad hoiakule ja uskumusele toetuvad psühholoogilised protsessid. Maine ehitab üles auditoorium, hinnang kujuneb inimeste teadvuses.

Kuidas meie ühiskond suhtub kiiruse ületamisse? Kuidas tõe moonutamisse? Kuidas suhtub kitsam poliitiku valijaskond nendesse asjadesse? Näiteks Edgar Savisaare valijaskonda pole ei kiiruse ületamine ega ka üllatavad aspektimuutmised tõe ja vale küsimustes kuigivõrd häirinud.

Meedial on maine kujundamisel oluline roll. Tänasel päeval on nn toodetud meedia roll taandumas sotsiaalse meedia ees. Ka neil valimistel toimub kõik huvitav mitte plakatitel, vaid sotsiaalmeedia võrgustikes. Kui mingid asjaolud kipuvad üksikutel ununema või kui ei taheta enam mäletada, siis rahvas ikka mäletab ja „paneb laulu sisse”.

Ikka ja jälle ujub konteksti sobivusel pinnale näiteks Ken-Marti Vaheri kiiruseületamine, hoolimata sellest, et praeguse siseministri positiivne mainekapital tundub päris toekas olevat.

Kas Eerik-Niiles Kross on jõudnud piisavalt kaua ja piisaval määral koguda auditooriumi positiivset hoiakut, et kujunenud olukorrast haavamatult väljuda? Või polegi põhjust muretseda, sest valijaskonnal pole sellest ei sooja ega külma, sest „kes meist on patuta, visaku esimene
kivi”...